lihtsalt leppisid kokku, et üks paneb sinna ja teine võtab sealt. On ka suisa naerma ajavalt lihtne võimalus kasutada Interneti otsingumootoreid. Reeglina peale sinna nt. "MS Office" 10 sisestamist küll muud peale legaalsete reklaami või tehnilise toe lehekülgede midagi pakuta (või kaob see muu infotulva sisse lihtsalt ära), aga jällegi paari kokkuleppe kohaselt päringut formeerides on võimalik vägagi pikk nimekiri saada. Tüüpiliselt modifitseeritakse sõna näiteks niimoodi, et lõpus asuv "s" asendatakse "z"-ga. Vähe sellest, on omakorda ilmunud lausa spetsiaalsed ainult piraatkoopiatele, registreerimisnumbritele, jms orienteeritud otsingumootorid. See pole ehk küll sekretärile jõukohane neid "ande" kasutada, ent arvutispetsil pruugib sisuliselt vaid käsi välja sirutada ja võtta. Piraatluse vastu
Neid nimetatakse püsilaotussagedusega monitorideks, kuna nad sobivad tööks ainult fikseeritud laotus- sagedusega. Alates VGA- standardi ilmumisest hakati valmistama mitmesageduslikke monitore, mis toetavad eri graafikaadaptereid ja -standardeid: MDA (Monochrome Display Adapter) - monokroomne tärkkuvar, mis võimaldab esitada selgejoonelisi sümboleid - tähti ja numbreid ühevärvilisena (monokroonsena) 25 reas 80 sümboli kaupa, formeerides sümboleid punktimaatriksis 9x14. MDA lahutusvõime oli 720x350 pikselit. Oli IBM PC- de esimene graafikastandard 1981.a. Kasutati 9 viiguga Sub D pistikut. Hercules -Hercules Graphics Card (HGC) - monokroomkuvar, mis võimaldab esitada nii teksti, kui ka graafilisi sümboleid. Tekst esitatakse 25 reas 80 sümboli kaupa, graafilised kujutised aga 720x350 punktist koosneval ekraanil. Herculese kuvar esitab selged tähed ja on
t neilt oli võimalik ka õppida, igaõhtustes Londoni BBC tantsumuusika saadetes, ameerika orkestreid sai kuulata ainult heliplaatidelt, mida oli tunduvalt keerukam hankida. Džässmuusikas on palju tunnetus- likku, mida pole võimalik noodikirjas väljendada, ning seda saabki vaid tõeliselt häid muusi- kuid ja orkestreid kuulates õppida. Neilt kirjutati maha nii seadeid kui kuulsuste soolosid ja õpiti mõlemast. Seega on loomulik, et ka orkestrit formeerides võeti eeskuju oma iidolitelt. Stiili valikul võis küll määravat osa etendada vajalike oskustega klarnetimängija puudumine, kuid tõenäolisem on siiski teine variant – neile meeldis inglaste lähenemine rohkem. Selline mõttekäik tundub loogilisem, sest nad ei püüdnudki diksiländstiili õppida – kuigi klarnetist (A. Kappet) oli nende koosseisus olemas –, vaid laenasid saksofoni ja asusid sellel mängimist õppima
annaabi.ee 
