Saussure’i (1857 – 1913) töödest indo-euroopa keelte grammatikate võrdlemise alal. Võttis aluseks keele struktuuris ilmnevad kahesused (duaalsused) ehk vastandpaarid, millega eristatakse tähendust. Peamine duaalsus olid langue ja parole (keel ja kõne). Ajalooliselt järgnevate duaalsuste kirjeldamise ja uurimise (diakroonsus) asemel muutus olulisemaks keele struktuuris samaaegselt ilmnevate vastandpaaride tõlgendamine (sünkroonsus). Vene formalismiks nimetatakse kirjandusteaduse strukturalistlikku suunda, mille rajasid Peterburis ja Moskvas tegutsevad poeetilise keele uurijad 20. sajandi esimesel kümnendil. Peterburis: „Poeetilise keele uurimise ühing“. Moskvas: Moskva lingvistikaring. Tänu selle suuna tegevusele sai kirjandusteaduses oluliseks kirjandusteose tõlgendamine selle seesmiste tähenduspaaride, kunstilise struktuuri jaotuste alusel. Üks „vene formaliste“, Viktor Šklovski (1893 – 1984),
Suur on sotsialistliku realismi mõju 20.saj. Kriitilisele realismile. Sotsialistlikku realismi määratleti Nõukogude Liidus ja teistes kommunistlikes riikides kui realismi, mis käsitleb proletariaadi juhtimisel toimuvat võidukat klassivõitlust. Seega kerkisid esile töölised. Stiiliks oli kujutada elu ja inimesi võimalikult lihtsalt. Sotsialistlik realism surus kunsti kitsastesse raamidesse, õhutati ülistama nõukogude korda . Kunstnike isikupärane käekiri tembeldati formalismiks. Looming muutus ülimalt lihtsaks ja plakatlikuks; Nõukogude Liitu, sotsialismi ja Stalinit ülistavaks propagandaks. Selle uue kunstimeetodi omandamine ei läinud mitte kõigil kergesti. Skulptuuris kadusid siiani eesti kunstile omased figuurplastilised jooned, mis asendusid tihti tuimade ja mõttetute temaatiliste kompositsioonidega. Portreeloomingus oli üleminek veidi valutum, sest eesti skulptuurile olid juba sõja-eelsel ajal omased realistlikud jooned
iseloomust, truudusetusest. Süüdistus Karud, kellega meelsasti einestan, kellega heal meelel vestlen meepottide taga, nägid kord laual aabitsat. Nad vaatasid A-d ja B-d ja D-d. Nad laiutasid üllatunult kämblaid. Ütlesin neile, et need on A-d ja B-d ja D-d. Aga nemad mõmisesid kohkunult. (Nad ütlesid hiljem häbelikult, et peavad seda formalismiks.) Vene formalism oli kirjandusteaduse koolkond, mis vaatles kirjandusteost kirjandusliku faktina ega tegelnud selle tõlgendamisega. "Formalism" oli Nõukogude Liidus sõimusõna sotsialistliku realismi kaanonitele mittevastava kunsti vastu. Sellest järeldan, et Andres Ehin üritab luuletusega näidata inimeste mõtlemissuutmatust ja tahtmatust vene ajal. Inimesed (karud, kes mõmisesid) uskusid ja teadsid ainult seda, mida neile nõukogude võim oli rääkinud ja koolis õpetatud
aasta ÜK(b)P KK, s.t. üleliidulise otsusega „Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest” tõrjuti mängukavast välja Lääne näidendid. Ideoloogiline surve kultuurielule tugevnes veelgi seoses külma sõja kujunemisega. 1949. aastal avaldati „Pravdas” artikkel „Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast”. Ainuõigeks kunstiliseks laadiks tunnistati ametlikult nn. sotsialistlik realism, stilistiline mitmekesisus tembeldati formalismiks, tsensuur tugevnes. Kuigi publikuarvud osutasid jätkuvalt klassika eelistamisele, seati repertuaaris esikohale üheülbaline didaktiline kaasaja-aineline näidend. Algupärases näitekirjanduses sai ajastu fenomeniks August Jakobsoni draamatoodang, mis toetus eeskätt kaht vastandlikku leeri esindavate tüüpkujude teravale kokkupõrkele, panustades samas üsna tihti ka 1930. aastate rahvatükkide faktuurile. Publiku reaktsiooni peegeldas drastiline vaatajatearvu langus: 616 000lt 1946
annaabi.ee 
