6. Dokumendisuhtlus Selleks et ühes riigis väljastatud dokument kehtiks teises riigis, tuleb dokumendi koostamisel kasutada RV aktsepteeritud tõestusjõudu.. apostillikonvensiooni kohaselt on dokument: kohtudokument, haldusdokument,notariaaldokument. Nõude välisriigis väljastatud dokumentidele tulevad nt: tõestamiseadusest, konsulaarseadusest, apostillikonvensioonist jne. Rahvusv dokile antakse nõutav vorm: 1) doki legaliseerimise; 2)kinnitamise apostille kaudu; 3)formaalsuseta dokumendisuhtluse kaudu. Legaliseerimine on konsulaartoiming. Legaliseeritakse originaali, selle notariaalselt kinnitatud ärakirja, väljavõtet, millel kõik originaalandmed ja pitser. Välisriigi avalik dok tuleb legaliseerida välisministeeriumis või välisesinduses,kus see on välja antud. Apostill on tunnistus, millega kinnitattakse püsivalt dokumendile alla kirjutanud isiku pädevust, see kinnitattakse püsivalt doki külge. Apostillida tuleb riigis, kus see välja antud.
Kihlus on justkui broneering. Hoolimata sellest, et formaalset paberit pole sõlmitud on olemas plaan abieluks. Tegu on tähtsa sammuga. Kihlus on justkui eelkokkulepe, mis leevendab mõnevõrra abiellumisega kaasnevat krampi. (http://www.naine24.ee/676832/kihlumine-ja- vabaabielu-ei-sobi-kokku/ ; 31.12.2012) Kihlus on samas nagu ka teadeanne, kus pruutpaar annab avalikult teada oma abiellumise soovist. Samas saab kihlust ka enne abiellumist tühistada, ilma liigsete seaduste ja formaalsuseta. (http://toomkirik.ee/toomkogudus/talitused/abielu-ja-laulatus/ ; 31.12.2012) 1.2.1 Kihlasõrmus Kunagi, kui abielu oli veel kauplemine, tähendas kihlasõrmus seda, et pool raha pruudi eest on makstud ning samuti sümboliseeris ka peigmehe häid kavatsusi pruudi suhtes. Tänapäeval peetakse klassikaliseks kihlasõrmuseks kuldsõrmust väikese teemandkiviga. Vana uskumuse kohaselt oli Amori nooleots samuti teemandist. Sõrmus antakse üle kinnises
Rudolf Sirge: ajakirjanduses oleneb kõik kutse kandja aususest, hinnangutest. Jaan Tõnisson: nõutav on ka sünnipärane anne. Haridusküsimustes selgusid vastuolud ideaalide ja tegelikkuse vahel. Leiti, et ajakirjanikku ei saa koolitada nagu loomatohtrit, kuna oluline on ka tema kõlbeline tase (eetika!). Muutus oluliseks fikseerida ajakirjaniku kutsenõuded. 1939 kirjutati ÕTs järelkasvu pärast: "... eesmärk peaks olema saavutatav ilma liigse aparatuurita ja formaalsuseta. Piisaks sellest, kui oleks fikseeritud hariduslik, eetiline ja praktiline miinimum /.../ et kanda ajakirjaniku kutset, samuti ka, kui eksisteeriks organ, kes oleks õigustatud selle miinimumi olemasolu konstateerima." Asi jäi lahtiseks ja on lahti senini, kuna puudub seadus, mis tingiks väljaandjat kasutama üksnes kvalifitseeritud tööjõudu. Tänini kestab arutelu, kas ajakirjanik peaks olema universaal või kitsa ala spetsialist.
annaabi.ee 
