tähtsusetumaks. Kui sisemine nõukogu tegeles ordu igapäevase juhtimise ja oluliste otsuste kinnitamisega, siis välimine nõukogu kutsuti kokku ordut kui tervikut puudutavate probleemide lahendamiseks või suurte kriiside korral. Oma halduse ülesehitamiseks oli ordu territoorium jagatud väiksemateks haldusüksusteks komtuur- ja foogtkondadeks , mille keskus oli ordulinnus. Ordul oli Eesti alal neli komtuurkonda (Tallinna, Pärnu, Viljandi ja Kursi) ning seitse foogtkonda (Järva, Narva, Vasknarva, Karksi, Maasilinna, Rakvere ja Toolse). Ajutiselt oli olemas ka Lihula komtuurkond ning ametis Sauga foogt. Ordulinnuseid ja neid ümbritsevaid piirkondi (komtuurkondi ja foogtkondi) valitsesid komtuurid ja foogtid, neid abistasid konvendid. Ordu algusaegadel oli komtuuri ja foogti vahel selge seisusevahe, hiljem see kadus. Liivimaa Ordu sõjaväe (15. sajandi alguses umbes 4000 meest) moodustasid rüütelvennad koos sõjasulastega ja vasallid; 14.
Tegelikult sai sellest Mulgimaa osa alles Nõukogude ajal. (Vislapuu 2012) 13. sajandil kandis Halliste nime Alistegunde (Alistekunde, Aliste), olles koos Karksi ja Paistuga muistse Sakala lõunapoolne osa. Sellel ajajärgul toimusid ordurüütlite pealetungid, Mait Metsanurga romaani „Ümera jõel“ põhjal Alistegunde malev purustas rüütlite ja nende liitlaste väed. Peale ordurüütlite vallutusi kuulus Halliste Viljandi komtuurkonna Karksi foogtkonda, olles koos Karksiga üks kihelkond kuni 1504. aastal Wolter v. Plettenberg nimetas esmakordselt Hallistet iseseisva kihelkonnana. Samal ajal ehitati sinna esimene kirik ning Hallistest sai kihelkonna keskus. Halliste kuulus Saksa ordu alla pea 300 aastat, kuni Liivi sõja lõpuni, saades sõja käigus kõvasti kannatada. Sõjatandriks oli Halliste ka 1600. aastatel, Poola-Rootsi sõja alguses, Põhjasõja ajal ning Vene impeeriumi osaks saamise ajal,
Halliste kirikukihelkond (saksa Kirchspiel Hallist) oli ajaloolise Pärnumaa koosseisus ning hõlmas nüüdse Abja ja Halliste valla ala (Mulgi Kultuuri Instituut). Alistekundet nimetatakse kroonikas seoses Liivimaa ristisõja aegse, 1211. aastal toimunud Beverini latgalite rüüsteretkega sinna, mille tagajärjel sakalased alistusid Riia piiskopile ja andsid lubaduse end edaspidi ristida lasta. 13. sajandist aastani 1561 kuulus piirkond Liivimaa Ordu Karksi foogtkonda, 1585–1621 pärusvaldusena Fahrensbachidele. Põhjasõjale eelnenud näljahäda ja sõja ajal järgnenud katk hävitas suure hulga Alistekunna elanikkonnast (Eesti Entsüklopeedia). Nagu Abjatki, on Halliste kirikukihelkonda esmamainitud 1504. aastal. Halliste kihelkonnas elas 1922. aasta rahvaloenduse andmeil 8998 inimest, talundeid (1925. aasta andmeil) oli 1170 (Pärdi, 2007). Koosseis Halliste ja Karksi moodustasid 1587-1877 kakskikkihelkonna, mille pastoraat oli Hallistes
annaabi.ee 
