kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine. Vajalik selleks, et eri keeli saaks foneetiliselt kirja panna ühesugusel ja arusaadaval viisil. Rahvusvaheliseks standardiks on kujunenud tähestik IPA (the International Phonetic Association). Ligikaudne transkriptsioon lihtsustatud märkimisviis, ei pöörata tähelepanu väikestele v isikupärastele erinevustele. Täpne transkriptsioon püütakse osutada ka detailsematele foneetilistele nüanssidele, kasutatakse rohkesti lisamärke ehk diakriitilisi märke. Kõneakt Kõneakti all mõeldakse suulise suhtlusprotsessi põhilisi etappe: ESIMENE etapp kujutab endast ajutegevust, kõne planeerimist ja sõnumi kodeerimist. Kõnelejal on mõte midagi öelda. Mõistestamine e konseptualiseerimine sõnumi tähendusesitude kodeerimine keelelisse vormi. Keelendamine tähendusesituse kodeerimine keelelisse vormi. Esimese kõneetapi lõpptulemuseks on kõneplaan.
häälikkujud nurksulgudesse ( [ ] ), vastandina sõnade ortograafilisele märkimisviisile, milleks kasutatakse üldiselt kursiivi. Kui kasutatakse lihtsustatud märkimisviisi, räägitakse ligikaudset transkriptsioonist. Sel juhul piirdutakse põhiliste häälikutüüpide märkimisega ega pöörata erilist tähelepanu väikestele või isikupärastele erinevustele. Kui aga püütakse osutada ka detailsematele foneetilistele nüanssidele, on tegemist täpse transkriptsiooniga, milles kasutatakse rohkesti lisamärke ehk diakreetilisi märke. Ka väga täpne transkriptsioon ei pruugi olla usaldusväärne, selle tingivad kuulmise eritusläve omadused ei suudeta eristada väga väikesi erinevusi. 8. Häälikute liigitus kõneloome seisukohast. Vokaalid ja konsonandid on kõne segmendid ehk häälikuüksused. Nende vastandiks on suprasegmentaalsed omadused, milleks on kvantiteet, rõhk, intonatsioon ja rütm.
elementidest. Kirjapilt tagab nime püsikindluse, kirjapilt tihti on ainus identifitseerimise vorm, kiri säilib paremini kui kõne. Tähtsam on see, kuidas nimi kirjas on, kui et kuidas seda suuliselt öeldakse. Kui nimi on tähis, kas tal on keelega mingi seos? Kas ta kuulub mingisse keelde? Nime keeelsus tuleb enda jaoks läbi mõelda. Nime keelsust tehakse kindlaks: kõige lihtsam on apellatiivne päritolu (sisaldavad mingeid tähti vms) kas ta vastab foneetilistele struktuuridele (eesti keeles muganenud nimed teistest keeltest), iseloomulikud tunnused (eesti kohanimedel kindlad lõpud). Ebakindlaks teeb nime etümoloogia, see ei ole adekvaatne kriteerium, aga on üks võimalus. Võime sattuda segadusse, sest Eesti nimed on paljud laenatud ja mugandatud. Võimalik läheneda keelsusele ka sel alusel, et nime foneetiline struktuur pole selgelt eestilik, kui tegu on eestlase nimega või kohanimega, saab
ooli see sõna või mitte. JA see on pm õige seisukoht. Kui lapse kõneareng (eirit kui ka intellekt), siis võimalused semantilise hüpoteesi loomiseks on piiratud. Sellepärast HEV lapsed saavad ka halvemini aru. Samas siia võib ka kaasneda motoorne variant. Alt-üles (tajumine) ja ülalt alla (hüpotees) tundub olevat loomulik protsess. Seega kuulates, lugedes tunneme ära mõned tajutava tunnused, nende põhjal loome oletusi, mida järnevalt kontrollime. Siin ei piirdu tajuseletus foneetilistele artikulatoorsetele seletustele, vaid lisandub semantika!! Mõistmine see on ütluse/ teksti/jutu heuristiline tõlge. Heuristika on avastuslik, loominguline! Oluline pole tavaliselt meelde jätta üksikuid sõnu lauses, vaid semnatika ja pragmaatika tasand. Mõistmist aitab ka see, kui tõlgime midagi võõrkeelest, siis see toob mõistmist välja. Teisiti sõnastamine(nt jutustamine) kajastab mõistmist. Jutustades kasutakisme mõneti muudetud sõnastust
annaabi.ee 
