Foneetika põhiüksus ehk häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikuid on lõpmatult palju, nende kvaliteeti mõjutavad nende positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia ja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e invariantne etalon on foneem, mis on ühtlasi ka fonoloogia põhiüksus. Foneem on abstraktsioon, mis esineb reaalsuses variantide e allofoonidega. Erinev foneemikombinatsioon annab erineva häälikulise vormi, mis võib saada tähenduse, kuna foneemil endal tähendust pole. Fonoloogia uurib lõplikku hulka hääldatavaid foneeme, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Iga foneem realiseerib kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega.
foneetika; füsioloogiline ja neuraalne tegevus sõnumi vastuvõtmine auditiivne e tajufoneetika; tuvastamine, mõistmine sõnumi dekodeerimine 9. Mõisted foneem ja allofoon. FONEEM- häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon. Fonoloogia põhiüksus.Foneem on abstraktsioon, reaalsuses esineb ta variantide ehk allofoonidena. Olulisim on foneemi distinktiivne ehk tähendust eristav funktsioon. Erinev foneemikombinatsioon annab erineva häälikulise vormi, millele saab anda tähenduse. Foneemil endal pole tähendust. Foneem on ühe häälikuperekonna oluliste ehk relevastsete ühistunnuste miinimumkomplekt, mida konkreetses häälikuümbruses täiendatakse reduntantsete ehk liiaste tunnustega, mis sobitavad foneemivariandi tema häälikuümbrusse. Foneem on psühholoogiline reaal. Kõneleja ja kuulaja kas ei märka foneemivariantide erinevusi üldse või siis ei omista neile erinevustele mingit tähtust.
fraaside ja lausete eristamiseks. · Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. · Foneem on abstraktsioon ,reaalsuses esineb ta variantide e. Allfoonidena. · Olulisim on foneemi distinktiine e tähendust eristab funktsioon. Erinev foneemikombinatsioon annab erineva häälikulise vormi, millele saab anda tähenduse. Foneemil endal ei ole tähendust. · Foneem on psühholoogiline reaal. Kõneleja ja kuulaja kas ei märka foneemivariantide erinevusi üldse või siis ei omista neile erinevustele mingit tähendust. Foneetiline transkriptsioon Foneetilises transkriptsioonis ja foneetilistes uurimustes on kombeks märkida väljendite häälikkujud nurksulgudesse ([]), vastandina sõnade ortograafilisele märkimisviisile.
annaabi.ee 
