Isikupärase stiili väljakujunemisel mängisid olulist rolli pärimusmuusika kogumismatkad, mis viisid teda lisaks Kesk-Euroopale ka Türgisse ja Põhja-Aafrikaase. LOOMING: Aastatel 1904-1907 uuris ta süvendatult Ungari rahvaviise ning tema muusika ongi sulam rahvamuusika lätetest ja modernistlikest kompositsioonitehnikatest. Tema loomingulist käekirja iseloomustavad enamasti polüfoonilisus, meloodilise materjali folkloorsus ja ebaregulaarse meetrumi sage kasutamine. Tema küpse perioodi looming läheneb stiililiselt enim neoklassitsismile. Bartóki muusika on küll enamasti tonaalne, kuid harmooniat rikastavad laadivälised dissonantsid ja polütonaalsus. Bartóki klaverimuusikast on tuntumad teosed ,,Allegro barbaro" ja klaveritsükkel ,,Mikrokosmos". Viimast kirjutas ta 11 aastat ja see koosneb 153 eri raskusastmes klaveripalast, mis kuuluvad tänapäevalgi klaveripedagoogide raudvarasse.
Näitleja vägi. Läbiproovitud tehnikad ja viisid rolli loomiseks. Rolli loomisel kõige olulisem näitleja kujutlusvõime ja usk. Näiteseltskond viidi ekstaatilisse seisundisse ja sündisid tipplavastused. 13. Võrrelge Evald Hermaküla ja Kalju Komissarovi teatrit 1970.-1980. aastail. Hermaküla tulek teatrisse oli eelkõige seotud uuendustega. Tema lavastused kujundasid uue teatrisuundumuse ilme. Mitmest lavastusest võib leida folkloorsest ainest. Folkloorsus seostus tal teatri alglätete, juurte otsinguga. Rahvapärimusliku ainesega seostus ka tema huvi ja vaimustus teha lastelavastusi. Just lapsed olid tema meelest kõige vabamad suhtlejad ja ühisesse teatrimängu lülitujad. Paljudes tema lavastustes kumab läbi tema püüdlus grotowskiliku vaese teatri poole. Tema biograafias on ka tõelisi lavastuslikke suurvorme Mõneti seostus rituaalsuse otsingutega ka tema huvi Ida teatritraditsiooni vastu.
sellele toetuv Fr. R. Kreutzwaldi teos "Kilplaste imevärklikud, väga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini veel üleskirjutamata jutud ja teod" (1857), Charles de Costeri "Legend Ulenspiegelist" (1868) jpt. -- kõik kasutavad folkloorseid naljamotiive ja on teisalt omalt poolt võimendanud vastavat folkloorset traditsiooni. Mitme viimase sajandi jooksul on ka paljude rahvaste ajalehed ja -kirjad ning kalendrid avaldanud oma sabades tohutu hulga mitmesuguseid lühinalju, mille autorsus / folkloorsus on tänini välja selgitamata. Naljand eristub samuti folkloorsest naljast, mis pole jutu-, vaid laulu-, ütluse- või keerdküsimuse- vormiline. Vist iga rahva folkloor on tootnud hulgaliselt nn. lorilaule või mitmesuguseid paroodiaid (nt. selle, mis lõpeb värssidega: .../Põleb kuusk ja põleb tuba, / lapsed rõõmsalt leekides. / Kuulge, kuulge, tuleb juba / laste sõber pritsumees!). Naljategemine kuulub ka retooriliste
annaabi.ee 
