hoiti tema lossis Fontainebleau's. Prantsusmaa kuningal tuli mõte õppida Lisa Gherardini el Giocondot tundma ning ta saatis mehed Lisat Firenzesse otsima. Nad leidsid Lisa ja kutsusid endaga kaasa. Järgmine kuu läks Lisa õukonda. Kui Lisa on Kuningas Francois I juures. Kuninga lemmikteener käis Lisat vaatamas ning tlle seltsi pakkumas. Kuningat ta ei näinud Lisa mõtles: ,,Vahest pole ma väärt nautima teost koos temaga?" Lõpuks viidi Lisa kuninga juurde. Nad kohtusid Saint-Florentini kiriku ees, kus oli Leonardo da Vinci surnud. Kungingas ning Lisa rääkisid, ta võrdlest Lisat elus ja milline ta on maalil, ta rääkis kuidas Lisast saab surematu, kuna ta on modell selle kauni maali peal. Kuningas ütles Lisale: ,,Teie nime hakatakse meenutama rohekam kui minu oma." Talendid käisid Lisale lugupidamist avaldama, austama teda kui kuulsat modelli. Kuid nad pidid temas pettuma, kuna Lisa ei olnud sugugi selline, missugune arvati, et ta on. Kuninga lemmikteener Clement
tänaseni ,arendas välja araabia arst ja keemik Avicenna, alustades oma katseid roosidega. Enne tema roosivee leiutamist kujutasid vedelad parfüümid segu õlidest ja maitsetaimedest, kuid roosivesi oli delikaatsem ja muutus ääretult populaarseks. Catherine de Medici valitsemisajal Prantsusmaal (15471559) õitses just parfümeeriatööstus. Kuninganna võttis oma sünnimaalt Itaaliast kaasa isikliku parfümeeri René le Florentini. Mehe laboratoorium oli ühendatud Catherine'i korteriga salajase vahekäigu kaudu, et lõhnaretsepte varaste eest kaitsta. Parfüümide menu Prantsusmaal aina kasvas, saavutades haripunkti 17. sajandil. Kuna populaarseks said lõhnastatud sõrmkindad, asutati 1656. aastal sõrmkinnaste ja parfümeeria gild. Iseseisva majandusharuna hakkas parfümeeria välja kujunema Louis XV trooniletulekuga 18. sajandil. Tema õukonda nimetati le cour parfumee'ks ehk lõhnastatud õukonnaks.
ja mis muide on väga väärtuslik osa, sest see on see reaalsuse ja inimliku loomuse ballast, ilma milleta poeetide jalad maapinda ei puudutaks. Gringoire tahtis tunda, näha, kombata, kuidas need otsatud tiraadid, mis iga hetk kõigist ta pulmaluule osadest esile uhkasid, kogu seda rahvamassi (tõtt öelda logelejaid, aga mis sellest!) jahmatama ja tarretama panid ning lämmatasid. Pean ütlema, et ta ka ise üldist õnd-sustunnet jagas, mitte nii kui La Fontaine*, kes oma komöödia «Florentini» etendusel küsis: «Milline tola on selle sodi teinud?» Gringoire oleks väga oma naabrilt tahtnud küsida: «Kes on selle meistriteose kirjutanud?» Nüüd võib siis ise arvata, mis mulje kardinali äkiline ja ajakohatu tulek temasse jättis. 1 6 Ta kartus osutus liigagi õigeks. Eminentsi sisseastumine ajas kuulajad kihevile. Koigi pead pöördusid poodiumi poole. Võimatu oli midagi kuulda. Kõik kisasid ainult: «Kardinal, kardinal!» Õnnetu proloog katkes teist korda.
annaabi.ee 
