see, mis toimub teadusrevolutisooni ajal, ei taandu täielikult üksikute ja püsikindlate andmete ümbertõlgendamisele, sest andmed ei ole ühemõtteliselt püsikindlad. Näiteks pendel ei ole langev kivi ega hapnik flogistonivaba õhk. Järelikult on need andmed, mis teadlased koguvad mitmesuguste objektide kohta, ise erinevad, nagu me tegelikult näeme. Veelgi tähtsam on see, et protsess, mille käigus kas üksikisik või kogukond sooritab ülemineku takistatud langemiselt pendlise või flogistonist vabastatud õhult hapnikule, ei sarnane üldsegi tõlgendamisega. Seistes vastamisi nendesamade objektidega nagu varem ning ise seda teades, leiab ometi, et need on oma paljudes detailides läbinisti muutunud. Operatsioonid ja mõõtmised, mida teadlase maboris ette võtab ei ole kogemustega antud, vaid pigem vaevaga kogetud. Märksa selgemini kui vahetu kogemus, millest nad osaliselt tulenavad, on operatioonid ja mõõtmised paradigmaga määratud. Teadus ei tegele kõikide
Joseph Pristley (1733 1804) jäi elu lõpuni kindlaks flogistoniteooriale. Seotud hapniku avastamisega. Tema oli esimene, kes hakkas gaase koguma kinnisesse anumasse elavhõbeda kohale. Sai koguda ka gaase, mis lahustavad vees. Nt ammoniaak, HCl, SO2. Uuris põlemisreaktsioone ja vastupidiseid reaktsioon. Elavhõbedaoksiidi kuumutamisel tekib elavhõbe ja mingi õhk. Selles õhus põlevad ained intentsiivsemad, seda on kergem hingata. See on järelikult üsna vaba flogistonist deflogistoniseeritud õhk. Pani tähele, et taimed suudavad õhku deflogistoniseerida. Tegutses ka mitmete teiste uurimistega. Tema oli esimene, kes pani tähele, et grafiit juhib elektrit. Teda hakkas huvituma õlletööstusel eralduv gaas. Tegi kindlaks, et see on seotud õhk. Proovis seotud õhku juhtida vette, ja pani tähele, et see on väga karastava toimega. Nö karastusjookide avastajaks. Carl Wilhem Scheele (1742-1786)
tule ja põlemise ning sarnaste protsesside kohta. Georg Ernst Stahlilt pärineval klassikalisel kujul ütleb flogistoniteooria, et kõik põlevad ained, sealhulgas metallid, sisaldavad ühist printsiipi flogistoni, mis ainete põlemisel või metallide kaltsineerimisel lendub. Mida rohkem flogistoni aine sisaldab, seda paremini ja ägedamalt ta põleb. Metallid koosnevad "metallilubjast" (tänapäeva mõistes metallioksiidist) ja flogistonist ning on seega liitsema koostisega kui nende "lubjad" (tänapäeva mõistes oksiidid). Metallide kuumutamisel flogiston lendub ning jääb järele "metallilubi". Et "metallilubjast" metalli saada, tuleb talle lisada flogistoni. Seda saab teha kuumutamisel eriti flogistonirikaste ainete abil (flogiston võib ühelt ainelt teisele üle minna). Sellised ained on näiteks süsi (puusüsi) ja vesinik (mida mõned keemikud pidasid puhtaks flogistoniks).
annaabi.ee 
