või on elektronide lõppaktseptoriks). o Mõnede ühendite biosünteesiks. Näiteks steroolide sünteesiks on eukarüootidel vaja hapnikku. Paljud mikroobid ei talu hapnikku - Hapnik oksüdeerib neid raku komponente, mis on rakule vajalikud redutseeritud kujul (koensüümid). Väga tugevad oksüdeerijad on hapnikust moodustuvad vabad radikaalid. Anaeroobidel on palju ensüüme (flaviinsed oksüdaasid), mis hapnikuga reageerides tekitavad temast radikaale. Seetõttu on anaeroobid hapnikule tundlikud. Hapniku toksilised põhjused: oO2 + 4H+ + 4e 2H2O See on hapniku täieliku redutseerimise reaktsioon (liidetakse 4 elektroni), mida viib läbi tsütokroomi oksüdaas. oO2 + e O*2 Ühe elektroni liitumisel hapnikule moodustub superoksiidradikaal. Sisaldab 1 paardumata elektroni ja on väga reaktsioonivöimeline
Aeroobid. Vajavad eluks hapnikku. Aeroobide hulgas eristatakse mikroaerofiile, kellele kõrged hapniku kontsentratsioonid on toksilised. Sellised on spirillid, Campylobacter, N2 fikseerivad bakterid ja vesinikubakterid. Miks mõned mikroobid ei talu hapnikku? · Hapnik oksüdeerib neid raku komponente, mis on rakule vajalikud redutseeritud kujul (koensüümid näiteks). Väga tugevad oksüdeerijad on hapnikust moodustuvad vabad radikaalid. Anaeroobidel on palju ensüüme (flaviinsed oksüdaasid), mis hapnikuga reageerides tekitavad temast radikaale. Seetõttu on anaeroobid hapnikule tundlikud. · Radikaalid moodustuvad hapnikust ka kiirguse (näiteks UV) toimel. Moodustuvad hapniku aatomid ja molekulid, milles on paardumata elektron. Vabade radikaalide paardumata elektronid ,,otsivad" endale paarilist ja ,,võtavad" neid igasugustelt biomolekulidelt, põhjustades neis oksüdatiivseid kahjustusi (oksüdatiivne stress).
glutamaati saab edaspidi kasutada teiste aminohapete sünteesil alfo.ketohapete transamiinimise teel. Aminohapete sünteesil toimub transamiinimine, kus ühtede aminohapete või amiidide aminorühmad on doonoriks alfa-ketohapete amiinimisel. Doonoritena saavad toimida glutamaat, glutamiin ja asparagiin. Lisaks ammooniumlämmastikule kasutavad paljud mikroobid ka nitraatlämmastikku. See aga tuleb redutseerida NH3-ni. Nitraadi redutseerimises osalevad nitraadi ja nitriti reduktaas. Mõlemad on flaviinsed ensüümid ja kasutavad redutseerijana NADPH2. Erinevalt nitraatses hingamises osalevate nitraati redutseerivate ensüümidega, on nad lahustuvad, st mitte membraanidega seotud. Kuna nitraadi kasutamine on rakule energeetiliselt kulukam, kui ammooniumlämmastiku kasutamine, siis reguleeritakse nitraadi kasutamist ammooniumrepressiooniga: 1. kui kk-s on ammooniumlämmastik olemas, siis ei sünteesita nitraadi transporterit ja nitraadi redutseerimiseks vajalikke valke. 2
oksüdeeritavasse ainesse või on elektronide lõppaktseptoriks). 2. Mõnede ühendite biosünteesiks. Näiteks steroolide sünteesiks on eukarüootidel vaja hapnikku. ROS- reactive oxygen species. Hapnik oksüdeerib raku komponente, mis on rakule vajalikud redutseeritud kujul (koensüümid näiteks). Väga tugevad oksüdeerijad on hapnikust moodustuvad vabad radikaalid. Anaeroobidel on palju ensüüme (flaviinsed oksüdaasid), mis hapnikuga reageerides tekitavad temast radikaale. Seetõttu on anaeroobid hapnikule tundlikud. Radikaalid moodustuvad hapnikust ka kiirguse (näiteks UV) toimel. Moodustuvad hapniku aatomid ja molekulid, milles on paardumata elektron. Vabade radikaalide paardumata elektronid ,,otsivad" endale paarilist ja ,,võtavad" neid igasugustelt biomolekulidelt, põhjustades neis oksüdatiivseid kahjustusi (oksüdatiivne stress). Paljud ensüümid on hapnikutundlikud
annaabi.ee 
