kinoloonid, karbapeneemid, metronidasool. Kirurgiline ravi on näidustatud põhiliselt tüsistuste ohjamiseks: raske sümptomaatilise või infitseeritud nekroosi debridement (minimaalinvasiivne perkutaanne või transgastriline drenaaz, avatud nekrektoomia). Biliaarse etioloogia korral laparoskoopiline koletsüstektoomia. Tüsistused: peripankreaatiline vedelikukogum, pseudotsüst, abstsess, infitseeritud nekroos, GI verejooks, intraperitoneaalne verejooks, soolesulgus, fistulid, abdominaalne kompartmentsündroom, peritoniit. 23. Pankrease tsüstid. Klassifikatsioon. Diagnostika. Komplikatsioonid. Ravi printsiibid. Ägeda pankreatiidi tüsistustena võivad areneda pankrease tsüstid. Eristatakse pseudotsüsti ja abstsessi. Pankrease pseudotsüst võib tekkida ägeda pankreatiidi järgselt, alkohoolikutel ja traumahaigetel ka pankreatiidita. Sümptomiteks valu, kaalulangus, hellus palpatsioonil, palpeeritav mass, harva ikterus, infitseerumisel palavik
Positiivne veebilanss (kulutada vähem, kui üldhulk) Läheb välja vähem. Neg. Veebilanss: Veremaht langeb alla kriitilise piiri ja ei suuda tagada hapniku ja toitainete transporti kudedesse (RR langeb). Veekaotus häirib rakufunktsioone. Elektrolüütide tasakaalu muutus põhjustab osmootse rõhu muutust. Elutähtsate funktsioonide häired- regulatsioon kaob ja järgneb kudede kahjustus ja surm. Veekaotust suurendavad tegurid: Hüperventilatsioon, oksendamine, dreenid, fistulid, sooletegevuse loidus (vedelik ei imendu), kõhulahtisus, polüuuria (suurem uriini hulk), diureetikumravi, verekaotus, põletus (vedelik aurub). ulatuslikud tursed (anasarka, astsiit). Hüpovoleemia (ei küsi): Isotooniline hüpovoleemia- kaotatud on nii vett kui Na (kõhulahtisus) Hüpotooniline- palju Na kadunud ja vett, kuid vesi on asendatud, Na mitte. Hüpernatreemiline- kaotatud nii vesi kui Na, kuid Na on asendatud, või on kaotus ebavõrdne-
rakuväliseks (ekstratsellulaarne ECV) - 33% kogu keha veest 1/3 koguhulgast = 14 liitrit rakkudevahelises keskkonas 10,5 liitrit NIS M IS c a 42 L IITRIT vereplasmas 3,5 liitrit SISALDUB ORGA Palaviku korral on veekadu suurenenud: iga 1° suurenemisega > 37° C lisab 0,5- 1,0 l veekadu. Vedeliku kadumisel mao-sooltrakti kaudu (kõhulahtisus, oksendamine, fistulid, aspiratsioonisondid) tuleb eriti jälgida teatud elektrolüütide defitsiidi tekkimist: · maomahla kadumisel eriti Cl- ja H+ (metaboolne alkaloos), · sapi ja pankreasesekreedi kadumisel eriti HCO3- (metaboolne atsidoos) · K+ kaotamine ELEKTROLÜÜDID Organismi põhilised elektrolüüdid: Katioonid: Na K Ca Mn (+) Anioonid: kloriidid, vesinikkarbonaat, fosfaadid, sulfaadid (-) Elektrolüüdid täidavad organismis olulisi funktsioone: tagavad kehavedelike osmolaalsuse
liitrini ööpäevas, palaviku korral on veekadu suurenenud: iga 1° > 37° C lisab 0,5-1,0 l veekadu. Kui läbi kopsude aurub elektrolüütidevaba vesi, siis tugeval higistamisel tuleb hoolimata suhtelisest hüpotooniast arvestada mitte ainult vee- , vaid ka elektrolüütide kaoga (NaCl), mis annab endast tunda, kui juua ainult elektrolüütidevaba vett. Vedeliku kadumisel mao-sooltrakti kaudu (kõhulahtisus, oksendamine, fistulid, aspiratsioonisondid) tuleb eriti jälgida teatud elektrolüütide defitsiidi tekkimist: maomahla kadumisel eriti Cl- ja H+ (metaboolne alkaloos), sapi ja pankreasesekreedi kadumisel eriti HCO3- (metaboolne atsidoos). Lisaks tekib K+ kadu. Elektrolüüdid Elektrolüütide all mõistetakse soolasid, happeid ja aluseid, mis vesilahuses suuremal või vähemal määral dissotseeruvad vabadeks ioonideks - anioonideks ja katioonideks.
annaabi.ee 
