Huvitavaid fakte Beethoven on talle teoseid pühendanud Haydn alustas heliloojana alles 30. eluaasta paiku Esimeselt Londoni (1792) visiidilt naases Haydn rikka ja maailmakuulsana, Oxfordi ülikooli muusikadoktori kraad taskus. Sümfooniad on rahvasuust saanud tunnusnimed, nt. “Jaht”, “Kana” Vanemad soovisid, et Haydn alustaks Viinis vaimulikuõpinguid- poiss keeldus ja rahalist toetust ei saanud enam. “Lahkumissümfoonial” järgneb kiirele finaalile aeglane viies osa, mille käigus kõik muusikud ükshaaval lavalt lahkuvad Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Joseph_Haydn http://www.biography.com/people/franz-joseph-haydn-9332156 http://www.hot.ee/mercka/Referaat-_Joseph_Haydn.html Pilt 1 : http://en.wikipedia.org/wiki/File:Joseph_Haydn.jpg http://et.wikipedia.org/wiki/Joseph_Haydn Pilt 2: http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:WhereHaydnLived.PNG Pilt 3: http://notesfrommiddleengland.blogspot
aga on piire raske tabada, muusikalise mõtte sujuv vool ei katke. Seetõttu pikenesid ka meloodiad, mis tundusid oma arendustes lõputud. Tung piirangutest kammitsemata väljenduse poole tõi kaasa klassikaliste vormiskeemide vaba tõlgendamise, mis oli eelkätt muusikalise idee teenistuses. Näiteks Schuberti ,,Lõpetamata sümfoonias" on tavapärase 4 osa asemel vaid 2, Beethoven aga lisas oma 9. sümfoonia finaalile kuulsa koorilaienduse ,,Ood rõõmule" , mis on võtmeks teose mõistmisel. Harmooniat rikastati kromatismidega (juhuslikud kõrgendused ja madaldused), mida ei lahendatud, vaid mis suunati edasi uutesse pingestatud kooskõladesse. Rütmika muutus vaheldusrikkamaks, palju kasutati trioole ja punkteeritud rütme. Tempode puhul armastati suuri äärmusi, samuti kasutati palju agoogikat (väikesed laiendused kiirendused ja aeglustused kindla tempo piires).
Teine, vastupidiselt esimesele, võttis vaikselt hoogu ja muutus sammhaaval tempokamaks kuni tuli keskel selline ''välja elamise'' koht, kus kõik korraga mängisid tugevalt mõned sekundid ning peale seda hakkas taas muutuma aeglasemaks ja lõppes samamoodi nagu algas. Kõige lühem, kolmas osa seekord samamoodi nagu esimene oli koheselt väga hoogne ning sai läbi enne kui jõudsin sellest isegi täpselt aru saada. Viimane osa oli finaalile väga sobilik. Selles oli kohati tunda kõigi kolme eelneva osa juppe. See oli väga jõuline ja energiline,kuid samas ka vahepeal muutus rahulikuks ja õrnaks. Nelja seast kõige tempokam osa, tundus sama lühike nagu kolmas, kuid oli poole pikem. Üldiselt tundus nagu oleks tegemist mingi animatsiooni filmimuusikaga. Tekitas tunde nagu oleksin väike laps teleka ees. Eelnevale järgnes Mantas Serniuse, kes sai väga suure aplausi osaliseks, saabumine. Sernius
Meenutagem Aida traagilist monoloogi sellele eelneva Radamese väejuhiks pühitsemisega (I vaatus), stseeni Amnerise juures ning Aida Amnerise duetti (II vaatuse 1. pilt), eriti ega itaalia ooperiloomingu grandioossemaid massistseene erinevate emotsionaalsete kihistustega I vaatuse finaali (Egiptuse vägede võidukas naasmine sõjaretkelt). Uudset psühholoogilist allteksti tõi Verdi ka poeetilise Niiluse pildi lüürilisse lauluvormi (Aida romanss). Ebatavaliseks kujunes "Aida" lõpp. Finaalile lüürilist karakterit taotledes sunnas Verdi vaatuse dramaatiliskulminatsioomlise pinge jäägitult eelmisesse, kohtumõistmisepilti, mis oma kaheplaanilisusega on lausa vapustav. Ooperi viimases pildis tegevustik puudub. See on kahe armastaja nukralt helge, otsekui kaugusesse hajuv duett, millele loob impressiivse fooni preestritaride palve. Julmuse ja surma võitnud armastuse hüvastijätt eluga on Verdi loomingu kaunimaid lõike.
annaabi.ee 
