.........................................9 Kokkuvõttev hinnang......................................................................................................12 Viidatud allikad...............................................................................................................13 SISSEJUHATUS Käesolev referaat on koostatud filosoofia kursuse raames ning käsitleb tehisintellekti võimalikkust. Referaat on kirjutatud tuginedes Ameerika Ühendriikide Stanfordi ülikooli filosoofiaprofessori Fred I. Dretske 1993. a. avaldatud kirjutisele ,,Kas intellekt saab olla tehislik?". Antud referaadi autor on refereerimiseks kasutanud ülalnimetatud teksti 1995. a. Akadeemias avaldatud Ene-Reet Sooviku poolset eestikeelset tõlget. Tekst ,,Kas intellekt saab olla tehislik?" kuulub teadvuse- e. vaimufilosoofia valdkonda. MIDA MÕELDAKSE INTELLIGENTSI ALL? Dretske järgi võib intellektist mõelda kahel erineval moel: kas millestki rahasarnasest,
Paul Raud Paul Raud (sünninimi Paulus Raud; 23. oktoober 1865 Kirikuküla, Viru- Jaagupi kihelkond – 22. november 1930 Tallinn) oli eesti kunstnik. Sündis kunstnik Kristjan Raua noorema kaksikvennana Viru- Jaagupis põlises talupoja perekonnas. Õppis aastatel 1874-1875 Koeravre külakoolis, 1875-1878 Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, 1878–1881 Rakvere kreiskoolis ja 1881–1886 Tartu reaalkoolis[1]. Koolijuhataja J. Ripke vahendusel sattus ta Tartu Ülikooli filosoofiaprofessori Teichmülleri perekonda, kus nägi esimest korda baltisaksa kunstnike Oskar Hoffmanni ja Julius Kleveri töid[1]. Õppis Tartu ülikoolis pool aastat kunstiajalugu. 1888, pärast aastast armeeteenistust, tutvus ta kunstihuvilise parunessi Natalie von Uexkülliga, kes otsustas toetada Paul Raua kunstiõpinguid Düsseldorfi Kunstiakadeemias[1]. Aastatel 1888–1894 õppis Düsseldorfis professor Eduard von Gebhardti käe all maalimist[2].
Tee kõrgemaile riigiameteile olgu vaba kõigile andekaile ja tublidele. [1] Tema esimene filosoofiline teos, ,,Igasuguse ilmutuse kriitika" ilmus anonüümselt aastal 1762 ja peeti lugejate poolt ekslikult Kanti neljandaks ,,Kriitikaks" ning võeti seetõttu hästi vastu. 1794. Aastal sai temast Jena ülikooli filosoofiaprofessor. Üheks tema sealseks kolleegiks, ajalooprofessoriks, oli kirjanik Schiller, kellest sai Fichte sõber. Sõbraks sai ka Goethe. [2] Filosoofiaprofessori kohalt pidi Fichte aga ateismitüli pärast sealt lahkuma juba 1799. Ta siirdus Berliini, kus pidas suure eduga avalikke loengud. Kui Preisi pealinn sai ülikooli, valiti ta selle professoriks ja esimeseks rektoriks. [1] Fichte oli hiilgav lektor ja esialgu saatis teda suur edu. Paraku oli teda nuheldud raske iseloomuga tõre ja paindumatu, õpetajana karm, kolleegina okkaline ning aja jooksul eemaldusid inimesed temast. Tema karjäär kubises tülidest ja tagasiastumistest. Enamik tema
avaldas ta kahe osalise essee teemadel filosoofia ja poliitika, mis saavutasid suure tuntuse. Hume kandideeris ka Edinburgi linnavolikokku, kuid linnavolikogu ei kiitnud otsus heaks, põhjendades, et Hume vaated ja kirjutised on liiga usuvastased ning Hume pidi kandidatsioonist loobuma. Selle asemel sai Hume St. Clairi sekretäriks. Sajandi lõpuks tunnistati teda kui utilitarismi moraalse teooria loojat. Bentham tunnistas, et Hume mõjutas teda otseselt. Hume kandideeris ka Edinburgi Ülikooli filosoofiaprofessori kohale, kuid ka see ei läinud läbi. Selle asemel asus Hume tööle Edinburgi Advokaatide raamatukogus, kus ta sai tegeleda oma ajaloohuviga. Seal kirjutas ta oma populaarseid teoseid Inglismaa ajaloost. (Fieser, 2018)Aastaid hiljem elas Hume Pariisis, töötades saadiku sekretärina, kus ta puutus kokku teiste kuulsate 2 filosoofidega. Edinburgi naastes ehitas Hume sinna maja, käis läbi noorema seltskonnaga ja peaaegu kihlus ühe noore naisega
annaabi.ee 
