inglismaal ninepence for fourpence (inimene ise paneb 4 penni, riik 3 penni ja tehas 2 penni). saadi aru, et riigi arengule aitavad lisaks kirjaoskajatele ja motiveritud inimestele ka terved inimesed. tööliskond hakkas organiseeruma -> tekkisid haigekassad-> tekkis vajadus arstide järele. algas nn meditsiiniline proletariseerumine ehk siis arstid hakkasid tegutsema vastavalt haigekassade ja kindlustusseltside ettekirjutustele. inglismaal ja usas olid haiglad, mis toimisid filantroopial (ehk heade inimeste toetusel). suurenes vajadus lisafinantseerimiste järele, eriti kui tekkisid laborid ja arstiabi muutus keerulisemaks. kuna oma rahast ei jätkunud, siis lahendati probleem riigistamisega. arstist hakkas saama palgatööline, kel oli kohustus haigekassa ja riigi ees. sellest hoolimata muutus arsti elukutse ühiskonna silmis väärtuslikumaks, kuna arstist sai ravija asemel hoopis ennetaja ehk tervishoiuspetsialist. alagas ka professionaliseerumine, kus arstid asuvad
ja patsientide pretensioonid. Nt võtsid teistsuguse kuju arstile maksmisega seotud küsimused (kas arstile maksta kui ravi oli tulemuseta?!). Patsientide teadlikkus ravivigade jms asjus hakkas kasvama. Mida jõukamal järjel inimesed haiglasse tulid, seda enam tekkis küsimus tasuta ravi üle (mis seni oli olnud tüüpiline enamusele haiglatele). Tõepoolest haiglad hakkasidki tekitama palateid neile, kes pidid ravi eest maksma. Tekkima hakkasid haiglad ,,parematele" inimestele. Filantroopial toimiv süsteem asendus uuega, milline vajas patsientide, või kindlustuse, ehk siis haigekassade kaudu laekuvat raha. Eriti suur vajadus lisafinantseerimise järele tekkis 19. sajandi teisel poolel, mil arstiabi muutus keerukamaks (laborid jms). Suurbritannia lahendas ajad nii, et 1948 riigistati filantroopial toimivad haiglad, USA-s aga mindi alates 1920. aastatest era (vabatahtliku) kindlustamise süsteemile (alles 1960. aastatest on USA-s riik siiski järjest enam sekkunud, viimati Obama).
kitsamalt, ühiskonna laiemalt ettekirjutuste alla (so kurikuulus meditsiinikutse proletariseerumine). USA-s kujunes välja erakapitalil põhinev kindlustusmeditsiin. Sai alguse 1920. aastatel, mil ülikooli õppejõud näiteks sõlmisid läbi oma tööandja sellesama ülikooli haiglaga lepingu. 20. sajandi keskel tarbisid haiglad 2/3 USA-s tervishoiule kulutatavast rahast. Inglismaal ja USA-s oli 19. sajandil oluline ka nö haigla, mis toimis filantroopial. Selline süsteem siiski üha enam ja enam hakkas ka patsientidelt raha võtma, kas kindlustuse, haigekassade süsteemi vms kaudu. Erit suur vajadus lisafinantseerimise järele tekkis 19. sajandi teisel poolel, mil arstiabi muutus keerukamaks (laborid jms) ning rahast ei jätkunud. Suurbritannia (Euroopa laiemalt) lahendas ajad nii, et 1948 riigistati need filantroopial toimivad haiglad, USA-s aga mindi alates 1920. aastatest era (vabatahtliku) kindlustamise süsteemile (alles 1960
annaabi.ee 
