neile tähelepanu ega sekku. Näiteks kui uudistes oli aasta aega iga päev pilte ja juttu Ukrainas käimas olevast sõjast, siis alguses tuntud hirm ning ärevus kadusid sealse sõja kohta ning tekkis immuunsus. Tänasel päeval käib seal sõda edasi, kuid inimesed ei tunne enam selle kohta huvi ega soovi sekkuda. Sama nähtus leiab aset ka meedia tõttu vägivallaga. 2014. aastal Sylvie Mrugi poolt korraldatud uuringus selgus, et noored, kellel on suurem kokkupuude filmides ja fiktsioonis esitatud vägivallaga, tunnevad päriselu vägivallaaktidega suuremat immuunusust. Selgus, et immuunsus meedias nähtud vägivallaga tekitas päriselu vägivalda nähes vähem ärevust ning noored tundsid vähem empaatiat vägivalla aktis kannatanu vastu. Meedias ja filmides nähtu mõjutab seega ka päris elu ning vähendab emotsioone, mida tunneme, kui näeme midagi filmides tehtut ka päriselt juhtumas. Sellest võib järeldada, et emotsioonide tuhmumine
Esimene stseen ja selle ajaline kõikumine tekitab tunde, et aeg möödub väga aeglaselt. Teine stseen, pärast väljajätte rõhutab möödunud sekundeid ning viib vastavusse tuleviku ning oleviku. Kõneviis jaguneb Genette`il kaheks: distants ja perspektiiv Narratiivi distants – detailide hulk ja täpsus, mis esineb igas tekstis Perspektiiv – detail, mis kannab rohkemat tähendust kui lihtsalt üks kood Erinevad perspektiivid fiktsioonis on fookuse küsimus. Fookus näitab, kui kaugele karakteri ellu meil on võimalik tungida ning kui paljusid karaktereid meil üldse lubatakse lähemalt vaadelda. G märgib, et fiktsioonidele on iseloomulik varjata lugejate eest informatsiooni, mida nad peaksid teadma (vastavalt valitsevale fookusele) ja esitada lugejatele informatsiooni, mida nad teadma ei peaks. Genette`il termin fiktsiooniline hääl – see tähendab jutustaja ja tema poolt jutustatud tekstide vahelist suhet
Põhimõtteliselt Undusk ise vastab kogu pahameelele, mida see novell tekitas nii, et kunst ja moraalikoodeks on põhimõtteliselt erinevad asjad. Selle väite Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi kaudu Undusk tõrjub kriitika. Tegemist pole dokumentaalse tekstiga, vaid ilukirjandusliku, fiktsionaalse tegelasega ja fiktsioonis on rohkem võimalusi kui tavaelus. Seal me võime mingid moraaliprintsiibid küsitavaks teha. Me oleme mõnes mõttes tagasi sealsamas, et kuskil 80ndate lõpus tekib koodidiferents on teatud tüüpi erinevad poeetika mõistmise ja lugemise tee. Kui kõik ei väljenda ennast ühes ja samas keeles, siis satutakse kohe nii suurte segadusse, et väidetakse, et ühe novellikese näol on tegemist kriminaalkuriteoga see on absurdne.
annaabi.ee 
