tavasid ja nõustudes vaid enda sisemise klouniliku maailmaga. ,,Mina ja küla" (,,I and the Village") on dateeritud aastasse 1911, kuid maaliti ,,La Rouche's", see on Chagall'i lõplik programmiline maal Pariisi aastatest. Pildi radiaalne ja tsentrifugaalne struktuur on siin saanud peamiseks kompositsiooniliseks põhimõtteks. Chagall alustab Delaunay' sektsiooniliste, tükeldatud piltide kasutamisest analoogiaga ringist ja päikesest kui figuratiivsest elemendist, milles on muidu abstraktne konfiguratsioon värvist ja läheb edasi saavutama pildilist ühtsust läbi motiivi ikestatuse, mis on võetud antud reaalsuse erinevatest maailmadest. Töö neljas sektsioonis domineerivad arhetüübilised looma ja inimese figuurid ning loodus (oksa näol) ja tsivilisatsioon (küla). Jutustust ja teemat ei ole enam vaja; geomeetriline seatus, pildil risti-rästi olevatest diagonaalidest ja kaartest piisab, et teemale korda anda
tugevalt tunda ei andnud. USA oli kunstikeskusena Euroopast kõvasti maha jäänud, kuigi juba 1929.a. avati New Yorgis moodsale kunstile pühendunud muuseum (MoMa). See andis paljudele USA-sse pagenud uuendusmeelsetele kunstnikele võimaluse oma kunsti eksponeerida ja müüa. New Yorgist sai uus kunstimetropol. Tänapäeval on MoMa üks tähtsamaid ja kuulsamaid muuseume maailmas. Pärast sõda öeldi Läänes lahti igasugusest figuratiivsest kunstist, sest see samastati natsistliku kunsti või nõukoguliku propagandakunstiga, milleks oli sotsialistlik realism. Seetõttu peetigi 1950. aastatel abstraktsionismi ainuvõimalikuks läänemaailma kunstivormiks. Kuigi kasutati erinevaid maalimisstiile, oli olulisel kohal emotsionaalne sisu, enda tunnete ja kogemuste väljendamine. Armastati ka suuri lõuendeid. Põhiliselt jaotatakse abstraktsed ekspressionistid kahte rühma. Tegevusmaalikunstnikud
Barnett Newman. 1948, 1964. Kodeeris oma maalidesse kabalistika, mis on seotud matemaatika, numbrite ja mõõtmistega. Igal sentimeetril tähendus. „Vir heroicus sublimus“ – Kanti esteetikast pärit „üleva“ kategooria esindaja. Pärast sõda öeldi Läänes lahti igasugusest figuratiivsest kunstist, sest see samastati natsistliku kunsti või nõukoguliku propagandakunstiga, milleks oli sotsialistlik realism. Seetõttu peetigi 1950. aastatel abstraktsionismi ainuvõimalikuks läänemaailma kunstivormiks. Kuigi kasutati erinevaid maalimisstiile, oli olulisel kohal emotsionaalne sisu, enda tunnete ja kogemuste väljendamine. Armastati ka suuri lõuendeid. Ad Reinhardt, Maal. Õli, lõuend, 1954-58 >
annaabi.ee 
