talle pahaks panid. Kiriromaan on valgustuse ajal kõige selgemate žanritunnustega. See osutab sisemonoloogi tähtsusele ning on eelduseks psühholoogilise romaani tekkele. Valgustuse teine faas on sentimentalism, mis rajab tee suurele tundekultusele. 19. sajandi lõpu sümbioos on psühholoogiline romaan. Henry Fielding (1707-1754). Ajaloouurijad peavad teda Euroopa romaani alustalaks. Richardsoni vastand. Mingis mõttes romaaniteoreetik, kuna ta kirjutas sellel teemal palju. Fieldingu kujunemistee on suhteliselt keeruline. Ta tegeles alguses ärieluga, aga edutult. Ka näitekirjaniku amet ei tulnud tal hästi välja. Fieldingut peetakse ka detektiivromaani eellaseks. Kuulsaks sai ta romaaniga „Tom Jones“. Fieldingut tuntakse ka selle poolest, et ta esitab sümmeetrilise süzee – tegelaste paar. Fieldingu järgi tuleb tundiga inimese maski taha, et saada aru, kes ta päriselt on. Vastandlikud karakterid, aga tegelikult on seal näivuse ja tegelikkuse konflikt.
loo tegelane kodumaale. Reisikiri asenduski reisiga oma enda kodumaal, aga see pole päevikulaadne vorm, autor ise kõneleb sellest. Autor annab koguaeg vihjeid, et midagi hakkab juhtuma ja sellega on koguaeg pinge õhus. ''Jonathan Wilde'' toob esile allilma probleemid. Kuna teose aluseks samanimeline inimene, siis on tegu mingis mõttes dokumentaalkirjandusega. Sedalaadi kirjandus kordub ka 18. ja 19. sajandil, toodi paralleele kurjategijate ja ühiskonna tippude vahel. See ongi Fieldingu kirjapandud paradoks. Edasi arenes selles detektiivkirjanduse teema, keskenduti kriminaaluurimisele. ''Jospeh Andrews'' on seotud Richardsoni ''Pamelaga'', sama teema aga meessoost isiku vaatepunkt. Sama teose koomiline varjund. Fielding on üks humoorikamaid valgustusaegseid kirjanikke. L. Richardson kiriromaani populariseeirja. Kirjutas Fieldinguga samal ajal, oli väga väljapaistev autor. Richardson toetus mittefiktsionaalsele zanrile
Lähevad vastuollu isegi kaks kirjutamisviisi. Richardson oli kiriromaani populariseerija!Kiriromaan tõrjuti välja 19 saj realistliku zanri poolt.Realismi tõeliseks, nähtavaks arhetüübiks on Henry Fielding. (Romantismiajastu suurimaks ja olulisemaks romaanikirjanikuks on Walter Scott. 19. sajandi realistid kasutavad Scoti meetodit. ) Leidlapse lugusid kirjutatakse tohutult palju, kus lugu algab mingist punktist ja lõppeb mingisse punkti. Fieldingu lugu on lihtsalt väljamõeldud, ta ei pretendeeri millelegi. Fieldingi puhul enam ei käida reisimas kuskil ja seos päevikute ja kirjade jms valgustuseelste aegadega pole enam tuntav. See ongi selline väljamõeldud lugu(,,Tom Jones e ühe leidlapse lugu,,), mille eesmärgiks on näiteks konkreetselt vaadelda Inglismaad.Inglise realistidele omane ka võtta tegelane ja panna tegelane ta oma kodumaale. Reis omal kodumaal. Sellest ei peeta päevikut, vaid sellest kõneleb autor. Siin on
annaabi.ee 
