Linnakodanikud olid kõik ühtviisi kodanikud, kuigi, nagu öeldud, võib nende hulgas siiski eristada kolme eri ühiskondlikku kihti. Juba kodaniku institutsioon ise on keskaegses mittelinlikus ühiskonnas täiesti tundmatu nähtus, keskajale on iseloomulikud feodaalid oma vasallidega ja nende maavaldustel elavate inimestega. Ehk siis linnamüüri taga asendas kodaniku rolli alama roll, seega kui linnakodanik võis mingilgi määral tunda ennast linna kaasomanikuna, siis feodaalisanda alamal sellist ambitsiooni kindlasti olla ei saanud. Kodakondsus oli eksisteerinud ka antiikaegsetes linnades, kuid Euroopas taasavastati see institutsioon laiemas ühiskondlikus plaanis alles revolutsioonilisel Prantsusmaal 18. sajandi lõpus. Sarnaselt tänapäevale võis ka keskajal kodanikuks saada kahel viisil, lisaks kodanikuna sündimisele ka naturalisatsiooni korras, kusjuures kehtis ka tänapäeval tuttav
Eestlaste väljarändeliikumises nn. vene ajal võib eristada kolme põhiperioodi: 1) varane stiihiline lähiränne kuni 19. sajandi keskpaigani; 2) massiline väljaränne 1855-1905; 3) Stolõpinlik organiseeritud väljaränne 1906-1914/1917. Kuni 19. sajandini elas eestlasi väljaspool Eesti ala väga vähe. Needki olid enamasti Eesti lähistele sattunud võrdlemisi ammu, otsides pääsu kas sunni või kättemaksu eest ehk olid feodaalisanda poolt ümber asustatud sõjast ja taudidest tühjaks jäänud aladele. Ilmselt nii on tekkinud mitmeid väiksemaid kompaktseid eesti asundusi - keelesaari nagu Koiva maarahvas ehk leivud Vidzemes ja Lutsi maarahvas Latgales, Kraasna maarahvas Pihkvamaal ja Luuküla eestlased Peipsi idakaldal. Taoliste eesti asunike arvu on hinnatud 18. sajandi algul ca 6000-le, 18. sajandi lõpul ca 20 000-le ja veel 19.sajandi keskpaiku 30 000-le inimesele
Materiaalseid muutusi ei tekita vaimsed eeldused, vaid vastupidi: materiaalsed muutused tekitavad uusi vaimseid eeldusi. Muutusi tekitavad ühiskonna majanduslikud jõud, mis viivad sel viisil ka ajalugu edasi. Ta arvas, et materiaalsed olud kannavad kõiki ühiskonna ideid ja mõtteid. Marx arvab, et kõigis ajaloo faasides on valitsenud kahe domineeriva ühiskonnaklassi vastuolu. Vanaaja orjanduslikus ühiskonnas oli vastuolu vaba kodaniku ja orja vahel, keskaja feodaalühiskonnas feodaalisanda ja sunnismaise talupoja vahel ning hiljem aadlike ja kodanlaste vahel. Kuid Marxi enda ajal, kapitalistlikus ühiskonnas, on vastuolu eelkõige kapitalisti ja proletaarlase vahel. 1848. aastal andis ta koos Engelsiga välja kommunistliku manifesti. Manifesti esimene lause kõlab nii: "Üks tont käib ringi mööda Euroopat- kommunismitont." Manifest lõppeb nõnda: "Kommunistid peavad põlastusväärseks varjata oma vaateid ja kavatsusi. Nad kuulutavad avalikult,
annaabi.ee 
