Loomulikus keeles realiseeritud fraasid, diskursused, verbaalsed teosed, mis on mõeldud kommunikatsioonipartnerite otseseks mõjutamiseks. (strukturaalsemiootika objekt). Ometi on fenotekst vaid semiootilise analüüsi avastseen, millele järgneb või mille taga seisab tähenduste loomise protsess – genotekst. Genotekst – différance, siin ei ole perifeeriat ega tsentrumit, pole subjektiivsust, kommunikatiivset funktsiooni, valitseb struktureerimatus, polüseemia, mis leiab tähenduse fenoteksti tasandil. Genotekst on kultuuri toitelahus, mis kristalliseerub fenotekstis. Genotekst on lõputu tähistaja, ei eksisteeri kunagi ainsuses – genotekst on tähistajad. Fenoteksti kommunikatiivsele funktsioonile vastandab genotekst tähenduste loomise. Tekst on intertekst: tekst on tsiteerimine kõige laiemas mõttes. tekst kujuneb tsiteerimise tulemusena. Kirjutaja läbi (oma kultuurilises dispositsioonis) kujuneb tekst. Kirjutaja on vahendaja, sekundaarne
Poststrukturalismi periood algab 70-ndatel. Uurib kuidas struktuur tekib. Ei uuri kindla tähendusega staatilist märki, vaid teda huvitab tähenduse tekkimise dünaamiline protsess. Tähendustamine tähendabki tähenduse kujunemise protsessi. Kasutab kahte Kristeva mõistet selles protsessis: a) fenotekst -- loomingu lõppresultaat b) genotekst -- see abstraktne, millest fenotekst lõpuks tekib. Fenoteksti saab mõista tema lingvistiliste kategooriate ja tähendumuste läbi. Tähendustamise funktsiooniks oleks keelematerjali tekitamine ja mina loomine, mis esindab seda tähendamist. Teoses "S/Z" avaldatud koodid kujutavad endast dekonstruktivistliku kriitika esmaavaldumist. Eesmärgiks pole mitte kirjeldada teksti struktuuri, vaid tungida mõtte formeerimise sisemusse ja selgitada, kuidas antud teksti vastu võetakse. Analüüsib Balzac'i jutustust Sarrazin. Peamõisted, mida
repliiki, määrab ära dialoogi struktuuri. Igasugune monoloog on dialoogi vorm, dialoogilisus on aga peidetud. Kuid ka monoloogis on iga sõna kahehäälne ja moodustab repliigi nähtamatu vestluskaaslase lausele. Iga tekst on vastus teisele tekstile. Bahtini dialoogi-mõiste võttis kasutusele Julia Kristewa 1969.a ,,Semiotike. Uurimusi semianalüüsist". Asendas dialoogi mõiste intertekstuaalsuse mõistega. Tekst kujuneb tsiteerimise protsessis. Eristab fenoteksti ja genoteksti. Hiljem kasutab neid R. Barthes paarina teos/tekst. Kristewa fenotekst on valmis, lõpule viidud teksti osa, genotekst on liikuv, kujunemis-järgus olev, tähendusi tootev tekst. Ta lükkab ümber väite, et sõna või märk osutab vaid kindlale asjale või referendile. Kristewa väidab, et sõna on pigem vahendaja, sõna tähendus on liikuv. Sõna seob teksti kontekstiga. Sõna seob fenoteksti ajaloolise keskkonnaga. Kirjandustekstis on tähendused eriti liikuvad.
annaabi.ee 
