1998 Kohtunik – M. Kõiv Kuradieliksiir 2006 Aleksander/Aragon – Andrus Kivirähk Syrrealistid 1998 Hea Põhjanõid – A. Bradley Võlur Oz 2006 Ben Silverman – Neil Simon Päikesepoisid 1998 Jakob või Hanna Erik – T. Lindgren Mao tee kalju peal 2007 Voldemar – Andrus Kivirähk Voldemar 1999 Aleksei Petrovitsh Fedotik – Anton Tšehhov Kolm 2007 Pantalone; Prints; Ponks – Mihkel Ulman õde Võluõunad ehk Naeru kätte võib surra 1999 Esav – M. Kõiv Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka 2007 Sipola – Antti Tuuri Jõgi voolab läbi linna pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta 2008 Joel – Vetemaa, Aule, Karusoo Sigma Tau-C705
diplomilavastus) 1997 Hannikas Madis Kõiv Peiarite õhtunäitus (EMA Kõrgema Lavakunstikooli diplomilavastus) 1997 Pickering – Alan Jay Lerner, Frederick Loewe Minu veetlev leedi (EMA Kõrgema Lavakunstikooli diplomilavastus) 1997 vanem Snawly – Charles Dickens Nicholas Nickleby elu ja seiklused 1998 Kohtunik – M. Kõiv Kuradieliksiir 1998 Hea Põhjanõid – A. Bradley Võlur Oz 1998 Jakob või Hanna Erik – T. Lindgren Mao tee kalju peal 1999 Aleksei Petrovitsh Fedotik – Anton Tšehhov Kolm õde 1999 Esav – M. Kõiv Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta 1999 Vend, Emil, õpilane, vorstivolli, harjatsura, Pim, Trik – R. Hachfeld ja V. Ludwig Rongijuht ja Millipillli 1999 Schürzinger – Ö.von Horvath Kasimir ja Karoline 2000 Pavlis – J. Stein Zorbas 2000 Casimir – B. Friel Aristokraadid 2000 Huhuu – Fr. Tuglas Popi ja Huhuu 2000 Pontus – A. Lindgren Rasmus, Pontus ja Lontu 2001 Edgar – W
Olulisemad tegijad, tänu kellele näitemäng teoks sai: lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Liisa Hirsch, etenduse juht Karin Undrits. Teose on tõlkinud Otto Samma. Osades olid Mait Malmsten (Prozorov), Liis Haab (Natasa), Kersti Heinloo (Olga), Merle Palmiste (Masa), Marta Laan (Irina), Taavi Teplenkov (Kulõgin), Jan Uuspõld (Versinin), Hendrik Toompere jr jr (Tusenbach), Rein Oja (Soljonõi), Raimo Pass (Tsebutõkin), Jüri Tiidus (Fedotik), Mihkel Kabel (Rode), Tõnu Aav (Ferapont), Ester Pajusoo (Anfissa). ,,Kolm õde" on naturalistlik näidend kõrgklassi langusest Venemaal ja kaasaegses maailmas tähenduse otsimisest. See kirjeldab Prozorovide perekonna elusid ja pürgimusi. Õed on peenekombeliselt ja kultuuriliselt õpetatud noored naised, kes kasvasid üles Moskva linnaosas, kuid on viimased üksteist aastat elanud väikeses provintsilinnas.
Vahepeal on aga Irina murdunud. Talle ei istu oma töökoht. Alles oli juttu, et tahab tööd teha, kuid mil tõsiselt ka tööle sai, ei oodanud ta seda ette kui raske töö tegelikult olema saab. Olga soovitab tal Tusenbachile mehele minna. Masa tunnistab ka lõpus üles, et ta armastab tegelikult Versininit. Vahepeal paneb Andrei oma kolm õde ka korralikult paika, et Natasa on tema naine ja et nemad peavad teda aktsepteerima. Viimases vaatuses sõidavad Fedotik ja Rode Moskvasse. Käib suur hüvastijätmine. Räägiti, et eile oli paruni ja Soljonõi vahel linnas väike tüli olnud. Tusenbach tegi Irinale abieluettepaneku ja ta nõustus. Tsebutõkin tundub lõpus üpriski nihilistina. Andrei on sügavalt pettunud oma linnast, sest kõik tundub seal nii hall, inimesed joovad, joovad ning siis surevad. Vanemad pärandavad need elukombed jällegist oma lastele edasi ning niimoodi tsükkel juba mitu sada aastat vändanud ongi
annaabi.ee 
