osutus valeks. Näiteks otsustus "Kõik rongad on mustad" näitab, et otsustus "kohas x nähti ajal t ronka, kes pole must" oli väär. Universaalotsustuste väärust on võimalik dedutseerida vastavast üksikotsustusest. Falsifikatsionismi järgi on teadus justkui rida hüpoteese, mis pretendeerivad maailma või universumi teatud aspekti toimise seletamist. Selleks, et hüpoteesid oleksid teaduslikud peavad nad olema falsifitseeritavad. St. seda, et hüpoteesi saab testida ning on loogiliselt võimalik, et eksisteerib üks või enam vaatlusotsustus, mis on hüpoteesiga vastuolus ja kui selline vaatlusotsustus tõeseks osutub, siis falsifitseeriks see hüpoteesi. Otsustus, mis pole falsifitseeritav ei ütle meile maailma kohta mitte midagi - maailmal võib olla ükskõik mis omadus ja ükskõik mis otsustus ei lähe algse otsustusega mitte kunagi vastuolusse. Näiteks "Väljas kas sajab või ei saja" on tõene iga ilmaga
vastunäide on otsustav, näidates, et teooria, millest järeldus, mille vastunäide kummutab, saadi, on väär. Popperi teadusfilosoofia rõhutab põhimõttelist erinevust verifikatsiooni ja falsifikatsiooni vahel. Lahendusena demarkatsiooniprobleemile pidas ta väidete ja teooriate teaduslikkuse kriteeriumiks nende falsifitseeritavust. Näiteks psühhoanalüüs ja kaasaegne marksism ei ole selle kriteeriumi järgi teaduslikud, sest nad pole falsifitseeritavad. Popperit mõjutas Albert Einsteini relatiivsusteooria. Iga katse induktsiooni empiiriliselt tõestada lõpeb lõputu regressi või vigase ringiga. Teadusliku teooria tõesust ei ole võimalik tõestada ega empiiriliselt kontrollida. Raamatutes "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" ja "Historitsismi viletsus" kritiseeris Popper "historitsismi" ja propageeris "avatud ühiskonda", liberaalset demokraatiat. Historitsism on
millest järeldus, mille vastunäide kummutab, saadi, on väär. Popperi teadusfilosoofia rõhutab põhimõttelist erinevust verifikatsiooni ja falsifikatsiooni vahel. Lahendusena demarkatsiooniprobleemile pidas ta väidete ja teooriate teaduslikkuse kriteeriumiks nende falsifitseeritavust. Näiteks psühhoanalüüs ja kaasaegne marksism (millest Popper nooruses innustus) ei ole selle kriteeriumi järgi teaduslikud, sest nad pole falsifitseeritavad. Popperit mõjutas Albert Einsteini relatiivsusteooria. Popper väitis, et on lahendanud David Hume'i induktsiooniprobleemi. Hume väitis, et ainuüksi sellest, et päike on iidsest ajast iga päev tõusnud, ei saa ratsionaalselt järeldada, et päike tõuseb ka homme. Ei saa ratsionaalselt tõestada, et asjad kulgevad ka edaspidi sama mustri kohaselt nagu seni. Popper väitis, et kuigi pole võimalik tõestada, et homme päike tõuseb, on meil vaba voli säärane teooria esitada
teaduspraktikaga. Karl Raimund POPPER (1902-1994) on falsifikatsionismi rajaja. Teadus on falsifitseeritav ta näitab kuidas saab empiirilise kontrolli teel tema järeldusi ümber lükata. Kriitiline eksperiment näitab, et mingi teooria ongi ümber lükatud (falsifitseeritud). Teooria asendatakse uue ja paremaga. Hea teooria on selline, mis annab palju võimalusi ümberlükkeks, kuid neid võimalusi on tegelikult väga raske realiseerida. (Nt Newtoni füüsika) Pseudoteadused ei ole falsifitseeritavad. QM ja relatiivsusteooria falsifitseerisid Newtoni mehhaanika ning millalgi falsifitseeritakse ilmselt ka neid. Pole olemas absoluutselt tõeseid teooriaid. Pärast Popperit ei püüta teadusfilosoofias enam leida absoluutselt tõeseid teooriad vaid näidatakse miks ja kuidas teooriad vahelduvad. Imre Lakatos (1922-1974): uurimisprogrammide tooriaga, mis lähtub teaduse ajaloost. Teooriat saab falsifitseerida alles siis, kui on tekkinud konkureeriv teooria, mis on
annaabi.ee 
