mitmekesisuses paremini orienteeruda. Valitsemiskorda mravaks faktoriks peab Platon valitsevat hingelaadi, millisena ta ksitleb just valitsejate hingelaadi. Konkreetsemalt on ksimus selles, millises vahekorras on valitsejate erinevad hingejaod ksteisega. Vastavalt sellele, milline hingejagu konkreetsel juhul valitsejate hinges domineerib, iseloomustavad neid erinevaid hingelaade tnapevaselt teldes: valitsevaid mentaliteete ka erinevad vrtushinnangud. Faktilistelt olemasolevatest hiskonnakorraldustest on aristokraatia Platoni hinnangul kige lhedasem iglusele. Aristokraatia oli tollases poliitilises snavaras kibiv termin, mis thistas sugukonna/himu eliidist vlja kasvanud krgema pritoluga isikute vimu. Thtthelises tlkes aga thendab ta parimate vim. Milline valitseja oli tema silmis parim valitseja, seda phjendas tema iglase riigi petus parim on tarkuse poole pdleja. Ta paigutab telised aristokraatiad kaugesse minevikku, millest me teame enam
valitsemiskorda määravaks faktoriks. Selleks pidas Platon valitsevat hingelaadi, millisena ta käsitles just valitsejate hingelaadi. Konkreetsemalt oli küsimus selles, millises vahekorras on valitsejate erinevad hingejaod üksteisega. Vastavalt sellele, milline hingejagu konkreetsel juhul valitsejate hinges domineeris, iseloomustasid neid erinevaid hingelaade – tänapäevaselt üteldes: valitsevaid mentaliteete – ka erinevad väärtushinnangud. Faktilistelt olemasolevatest ühiskonnakorraldustest oli aristokraatia Platoni hinnangul kõige lähedasem õiglusele riigile. Raske öelda, mida Platon selle terminiga täpselt silmas pidas. Aristokraatia oli tollases poliitilises sõnavaras käibiv termin, mis tähistas sugukonna/hõimu eliidist välja kasvanud kõrgema päritoluga isikute võimu. Tähttähelises tõlkes aga tähendab see aga “parimate võim”. Milline valitseja oli
seal koorekest) või imperatiivne (Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal; Ära vanasse kaevu sülita, kui uut veel pole). Need moodid on omavahel seotud hinnangulise, aksioloogilise moodi kaudu, mille väljendamiseks ei ole eraldi kõneviisi ja mis saab süntaktilise vormi võtta ainult eelistuse 7 (preferentsi) vormis, nt. Parem suutäis soolast kui maotäis magedat. Kuid liikumist faktilistelt olukordadelt tegutsemisele ja hinnangu vahendavat rolli selles võib näidata järgmiste mõttekäikude kaudu: Kui olukord kehtib ja on hea, siis tuleb seda säilitada Kui olukord kehtib ja on halb, siis tuleb see likvideerida Kui olukord ei kehti, kuid oleks hea, siis tuleb see saavutada Kui olukord ei kehti, kuid oleks halb, siis tuleb seda vältida Indikatiivsete vanasõnade lõpuosas (predikaadis, järelduspooles) on tavaliselt midagi selgelt hea või
annaabi.ee 
