Käivitades aga CHDSK ajal, mil viirus on mälus residentne, ei järgne mingit teadet kahjustuste kohta. 4.3 MBR- (Partitsiooni tabeli) viirused. (Stoned). Viirus Stoned avastati esmakordselt Wellingtonis, Uus-Meremaal 1988. aasta alguses. Originaalne Stone nakatas ainult 360Kb 5¼'' flopisid, tegemata mingit destruktiivset kahju. Enamus ülejäänud Stoned-i modifikatsioonidest on võimelised nakatama master boot sector-t (partitsiooni tabelit) ja hävitama katalooge või failipaigutustabeli (FAT) informatsiooni. Paljud modifikatsioonidest on vaid väikese muudatusega teates, mis kuvatakse käivitamise ajal. Kui arvuti käivitatakse viirusega nakatunud kettalt, siis installeerib Stoned end süsteemimälu algusesse residentselt. Katkestusvektor 12 liigutatakse ära ja CHKDSK teatab, et arvutil on 2Kb vähem mälu kui installeeritud. Tehes algkäivituse flopikettalt püüab viirus samuti nakatada kõvaketta master boot sector-t kui see on veel eelnevalt nakatamata.
Selles piirkonnas asuvad failid ja kataloogid. Piirkond on jagatud eelmääratletud suurusega klastriteks, millele viitab FAT #1 ja FAT #2 tabel. Failipaigutustabel Partitsioon on jagatud identseteks klastriteks, mille suurus varieerub kasutatava FAT failisüsteemi piires. Iga fail hõlmab üht või enamat sellist klastrit, seega võib mitut klastrit hõlmavat faili tähistada kui klastriahelat, kuigi failiga seotud klastrid paiknevad ketta andme sektoris killustatult. Failipaigutustabeli kanne võib sisaldada üht viiest: järgmise klastriahelas oleva klastri number klastriahelat lõpetav klaster riknenud klaster reserveeritud klaster kasutamata klaster FAT16 FAT16 on lihtne failisüsteem, mille lõplik versioon loodi 1987.[7] aastal Compaq poolt. Selle eelis on väga hea tugi kõigilt tähtsamatelt operatsioonisüsteemidelt. Suurimad miinused on piirang partitsiooni suurusele (kuni 2GB) ja failinimede
saab tõhusaid turvameetmeid. NTFS võimaldab kasutatud ketta mahu kokkuhoidmiseks harva kasutatavaid kaustu kokku suruda (pakkida). Windows XP loeb kõigi failipaigutustabelite faile (Windows NT ei lugenud FAT32 faile). Kui arvuti töötab ainult Windows XP-ga, tuleks kasutada NTFSi. Kui soovitakse selle kõrval kasutada ka teist operatsioonisüsteemi, tuleb sellele eraldatud põhisektsioon või kõik ketta sektsioonid vormindada sobiva failipaigutustabeli (nt FAT32) järgi. Teised operatsioonisüsteemid NTFS-faile ei loe. Tavakasutajal pole ketta jaotamisega vaja tegeleda, küll aga järgnevalt kirjeldatud operatsioonidega. Kõiki kettahooldusoperatsioone alustatakse ühtviisi. Sulge kõik töötavad programmiaknad. Vali stardimenüüst korraldus My Computer. Klõpsa avanevas aknas vajaliku kettaseadme ikoonil. Vali akna failimenüüst või hüpikmenüüst korraldus Properties, mis avab samanimelise akna.
kohtadesse, mis ei pruugi paikneda kõrvuti. Seega peavad failipaigutustabelis olema kirjeldatud faili kõigi klastrite asukohad, et faili saaks lugemisel tervikuks kokku panna. Klastri suurus on harilikult 2048 baiti, 4096 baiti või 8192 baiti. DOS ja Windows'i vanemad versioonid kuni Windows 95 OSR2 (OEM Release 2) kasutasid failipaigutustabelis 16-bitiseid kandeid (FAT16), mis piiras kõvaketta suuruse ära 128 megabaidiga (2048-baidiste klastrite puhul). 16.bitise failipaigutustabeli korral on võimalik kasutada ka kuni 512 MB kettaid, kui võtta klastri suuruseks 8192 baiti, kuid sel juhul muutub klastrite kasutamine ebaotstarbekaks. DOS 5.0 ja hilisemad versioonid toetavad kuni 16-bitiste FAT-kannete juures 2 gigabaidiseid kõvakettaid, kui ketas on tarkvaraliselt jagatud nelja eraldi ossa ja igal osal on oma failipaigutustabel. Windows 95 OSR2 juures võeti kasutusele 32-bitised failipaigutustabeli kanded (FAT32), mis toetab terabaitidesse ulatuva mahuga kõvakettaid
annaabi.ee 
