aastal avalikult tunnistanud, et ta on suur Adolf Hitleri austaja, ei olnud raske kuulutada teda endiseks natsiagendiks, kes oli edasi müüdud CIA-le. (kd 2, 161-62). Poliitikute diskrediteerimise eesmärgil neid neo-natsideks ja "kättemaksu- otsijateks" nimetamise meetodit kasutas KGB ka Lääne-Saksamaal. Ida-Berliinis oli nende käsutuses endised Wehrmachti, SSi ja muud arhiivid, mille Punaarmee oli saanud saagiks. Kombineerides seal esinevaid fakte väljamõeldistega oli kerge fabritseerida kompromiteerivaid materjale Lääne-Saksamaa poliitilise-, äri- ja militaarse eliidi kohta. See aga ei takistanud KGB-l oma agentideks värbamast endiseid SS-lasi (kd 1, 572-74). Praegune Venemaa kampaania Eesti poliitikute ja eestlaste "natsimeelsuse" kohta on otseselt analoogsed mainitutega, mille eesmärk on "karistada" endist liitlast ja avaldada survet teatud kontingendile. KGB "aktiivsete meetmete" kasutamise eesmärkide sekka kuulus ka vastasbloki riikides
Bergson arvab, et elu on oluliselt pidev kestus, pidev saamine. Seda tõelist tegelikkust ei saa me tunnetada mitte intellektiga, vaid ainuüksi intuitsiooniga. Tõelise tegelikkuse tunnetamisorganiks on intuitsioon mitte intellekt. Intellekt on võime, mis saab meie praktiliste eesmärkide saavutamise vahendiks. Intellekt arenes inimesel selleks, et võida ümbrusele kohastuda. Selle võime tuumaks on mehaaniline leiutamine. Intellekti eesmärgiks on fabritseerida tööriistu ja neid lõpmatult varieerida. Intellekt peab tõeseks kõiki tunnetusi, mis võivad olla kasulikud ja väärtuslikud meie praktilistele eesmärkidele. Peamiseks esemeks, millega intellekt tegeleb, on anorgaaniline mateeria, s.t. kehad, mis sisemiselt ei muutu. Bergson nimetab intuitsiooniks "sellist intellektuaalset sümpaatiat, mille kaudu me asetume objekti sisemusse, et kokku sulada sellega, mis
Teisel juhul tunneb ta hirmu, kartes, et "jäi vahele". Kolmandal juhul tunneb ta põnevust, kuna tal avanes võimalus politseinikku lollitada, petta. Need emotsioonid avalduvad erineval viisil mitteverbaalselt. Süütunde korral tavaliselt ei vaadata partnerile otsa, hirm ja põnevus võib aga avalduda liigutuste sageduse suurenemises või hääletämbri kõrgenemises. Kognitiivse lähenemise järgi kujutab valetamine endast kognitiivselt mitmetahulist ülesannet. Ilmselt on keerulisem fabritseerida usutav vale, mis oleks kooskõlas kõigega, mida vaatleja teab, kui lihtsalt rääkida tõtt ("valetada on intellektuaalses mõttes keerukam kui tõtt rääkida"). Seetõttu tehakse valetades rohkem kõne-eksimusi, räägitakse aeglasemalt ja peetakse pikemaid pause enne vastamist. Samuti tehakse vähem tahtmatuid, spontaanseid käeliigutusi, mis on seletatav kehakeele vähenemise ja üldse liigutuste arvu vähenemisega suurema kognitiivse pinge tõttu.
annaabi.ee 
