Samas piitsutati alpust, saamatust, aga ka ülemäära himusid ja kirgi (rahaahnus, liiderdamine jne). Mõjutusi tuli ohtrasti nii idamaistest juttudest kui ka antiiksetest valmidest, oma kohal oli rahvanaljanditel ja lorijuttudel. Fablioode keel on mahlakas, rikka rahvalikest kõnekäändudest ja vanasõnadest. Umbes 150 Prantsusmaal säilinud fablioo autoreist on nimekaim RUTEBEUF (1248—1285), mitmekülgne ja viljakas kirjamees Pariisist. Lisaks fablioodele viljeles ta Iühiluulet, mis üllatab oma varjamatu avameelsusega: laulik pihib jämekoomilises laadis oma perekonnaelu hädadest, vaesusest ja viletsusest, oma nörkustest ja kirgedest. Saksamaal levisid prantsuse fabliooga sarnased švangid, mida hiljem hakati kirjutama proosas. Väga populaarsed olid XIII sajandil anekdootlikud löbusad rahvajutud samuti Itaalias, kus neid tunti novella ('uudisjutt') nime all -- sealt sai oma žanrinime novell.
on loomulikud. Hingelised voorused: suuremeelsus, õilsus, ennastohverdavus, tingimusteta armastus. Mõistus on ülim, mis loodus on inimesele andnud. See pääastab pimedusest ja rumalusest ja aitab õnne saavutada. Vorm ja stiil Lood on proosanovellid, sarnanevad oma Värsivorm: heroiline kuple- Vorm: proosanovell vaimsuselt ja süzeelt keskaegsetele fablioodele. romantilise ballaadi stiil. Tegelaste Stiil: jämedakoeline vs õukondlik Psühholoogilisus avaldub tegelaste pihtimustes ja iseloomud ja lood mis nad räägivad ja peen keelekasutus monoloogides, mis ühtlasi väljendavad ka on vastuolus. Ta Varieerib Boccaccio enda seisukohti. Stiil: 1) rahvalik sõnavaraga, kujundite paljusus. kõnekeel 2) poeetika-ülev stiil
Nendes tõsteti esile teravmeelsust, leidlikkust, taibukust ja ettevõtlikkust, seega linnakodanlusele omaseid jooni. Samas piitsutati aplust ja saamatust. Mõjutusi tuli nii idamaistest juttudest kui antiiksetest valmidest. Fabliood on rikkad kõnekäändude ning vanasõnade poolest. Nimekaimaks fablioode autoriks prantslane- Rutebeuf, kes viljeles ka veel lühiluulet, kus ta on väga avameelne seoses perekonnaelu hädade, vaesuse, nõrkuste kirjeldamisega. Saksamaal levisid fablioodele sarnased s v a n g i d. Tuntuim- Stricker ,,Papp Amis". Ühes svangis on juttu sellest, et üks papp esitleb ennast kunstnikuna, lubades Prantsusmaa kuningale teha imemaali, mida näevad ainult seaduslikust abielust sündinud, mitte aga sohilapsed. Maali valmides aga ei julge ei kuningas ega õukondlased tunnistada, et nad ei näe seda. Sama motiivi kohtame ka näiteks H. Chr. Anderseni muinasjutus. Omaette nähtuseks kujunes linnaluules vagantide luule, mis oli ladina keelne
annaabi.ee 
