AUTOTROOFID on protsendid, mis toodavad keerulisi orgaanilisi molecule lihtsatest anorgaanilistest komponentidest enamasti fotosünteesi teel. HETEROTROOFID on konsumendid, mis tarvitavad energiaks ning metabolismiks teistest organismidest pärit keerulisi orgaanilisi molekule. Suurem enamus organismidest Maal on heterotroofid. Ökosüsteemi LIIGILISE TASAKAALU muutumine võib viia FUNKTSIONAALSUSE muutumiseni juhul, kui liigid teineteist ei asenda EUTROFIKATSIOONI võib käsitleda kui üht näidet ökosüsteemi liigilise tasakaalu muutumisest ÖKOSÜSTEEM on võimeline tasakaalu ehk homöostaasi taastama, kui kaob keskkonnahäiring, eamasti negatiivse tagasiside kaudu ÖKOSÜSTEEM on seda vastupidavam keskkonnahäiringutele mida suurem on tema liigiline mitmekesisus Vastusena keskkonnasaastusele võivad kooslustes tekkida resistentsed liigid; resistentsuse põhjuseks on muutused geneetilises materjalis.
Atmosfääriväävel SO2, H2S, H2SO4 (piiskne), CS2, (CH3)2S on seotud teiste keskkonna sfääridega sulfaatidena või ehtsalt, mikrobiaalse metabolismi, biodegradatsiooni, oksüdatsiooni ja reduktsiooni teel. Sünteesitud S-ühendid on nt insektitsiidid. 5. Mis on eutrofikatsioon ja mis on selle põhjused? Termin "eutrofikatsioon" kirjeldab olukorda, kus veekogus on üleliigne vetikate kasv, mis tõsiselt halvendab ka veekogu seisundit. Eutrofikatsiooni esimeses staadiumis tekib veekogus taimede toitainete üleliig, mis põhjustab taimebiomassi suurt kasvu. Surnud biomass akumuleerub põhjasetetes, osaliselt laguneb ning seega vabanenud toitained süsihapegaas, N-, K- ja P-ühendid tagastuvad ringesse. Kui veekogu ei ole sügav, hakkavad kasvama veetaimed, kiirendades tahke aine akumuleerumist veekogus. Aegamööda tekib soo, mis lõpuks kasvab kinni kas rohumaaks või metsaks. 6. Hapniku roll vesikeskkonnas.
keskkonnaohtlikud ja toksilised ained. Atmosfääriväävel SO2, H2S, H2SO4 (piiskne), CS2, (CH3)2S on seotud teiste keskkonna sfääridega sulfaatidena või ehtsalt, mikrobiaalse metabolismi, biodegradatsiooni, oksüdatsiooni ja reduktsiooni teel. Sünteesitud S- ühendid on nt insektitsiidid. 8. 9. 10. 11. 12. Mis on eutrofikatsioon ja mis on selle põhjused? Termin "eutrofikatsioon" kirjeldab olukorda, kus veekogus on üleliigne vetikate kasv, mis tõsiselt halvendab ka veekogu seisundit. Eutrofikatsiooni esimeses staadiumis tekib veekogus taimede toitainete üleliig, mis põhjustab taimebiomassi suurt kasvu. Surnud biomass akumuleerub põhjasetetes, osaliselt laguneb ning seega vabanenud toitained süsihapegaas, N-, K- ja P-ühendid tagastuvad ringesse. Kui veekogu ei ole sügav, hakkavad kasvama veetaimed, kiirendades tahke aine akumuleerumist veekogus. Aegamööda tekib soo, mis lõpuks kasvab kinni kas rohumaaks või metsaks. 13. Hapniku roll vesikeskkonnas. Hapnik on vees elutähtis.
20 m ning 70 m vahel. Termoklinist ülespoole on pinnavesi (surface water) ning allapoole põhjavesi (deep water)) Hapniku sisaldus (Hapniku sisaldus sõltub temperatuurist. Pinnavetes on tavaliselt hapniku 7 kuni 9 ml liitri kohta. Sügavamalt kui 140 m hapniku ei ole üldse - redokskliin (redoxcline). Redokskliinist allapoole keemiliste ja mikrobioloogiliste protsesside tagajärjel tekib vesiniksulfiid (H2S)) PÕHILINE Läänemere keskonnaprobleemid: · Kõrge eutrofikatsiooni tase põhjuseks: - Väetiste intensiivne kasutamine - Sünteetiliste pindaktiivsete ainete kasutamine - Fossiilsete kütuste ja puidu põletamine tagajärjed (20.sajandil): - Primaarse produktiivsuse kasv (30-70 %) - Veeõitseng - Klorofülli kõrgendatud sisaldused - Suurenenud organiliste ainete akumulatsioon põhjasetetes (70-190%) - Suurenenud makrobentose biomass (kuni 100 %) - Sagenenud hapniku defitsiidi juhtumid - Vetikate levimissügavuse vähenemine.
Üha suurenev rahvaarv, hästi arenenud põllumajandussektor ja teised inimtegevused, nagu näiteks energia tootmine ja transport, on viinud toitainete, peamiselt fosfori ja lämmastiku, sisalduse suurenemisele Läänemeres. See omakorda on viinud eutrofeerumisega seotud probleemideni ja väljakutseteni (Andersen & Laamanen, 2009). Eutrofeerumine arvatakse olevat üheks tõsisemaks inimtegevuse poolt põhjustatud ohuks rannikumere ökosüsteemidele ning erandiks ei ole ka Läänemeri. Eutrofikatsiooni poolt põhjustatud mõjutused on geomorfoloogilistest ja hüdroloogilistest teguritest sõltuvalt erinevates paikades isesugused (ülevaade Martin et al., 2006). Näiteks avaldab eutrofeerumine madalatele ja suletud merealadele hoopis teistsugust mõju ning pigem tõstab põhjaloomastiku biomassi, kui sügavatele merealadele, kus orgaanika settimine alandab oluliselt vee hapnikusisaldust (Lauringson, 2005).
Eutrofikatsioon - ökosüsteemi rikastumine taimsete toitainetega, peamiselt fosfori ja lämmastiku ühenditega. Kaasneb hapniku puudus. On protsess või muutus, mitte troofiline staatus. Jõe suudme ala võis olla kunagi mesotroofne aga nüüd eutroofne, kuid edasi ei tarvitse seal midagi halvemas suunas toimuda. Kui toitainete hulk taastub, siis veekogu olukord ka paraneb. Väiksed veekogud on vastuvõtlikumad reostusele, aga nad puhastuvad ka kiiremini. Eutrofikatsiooni võib käsitleda ka kui positiivset nähtust, kuna tõstab vee produktiivsust. Miks hakkavad vetikad vohama? Seda põhjustab toitainete, peamiselt lämmastiku ja fosfori ühendite kontsentratsiooni suhte järsk muutus veekogus, milles on teinekord süüdi inimene. Eutrofikatsioon on loodusnähtus ja sageli ei ole seotud inimtegevusega(põllumaa väetamine). Pöörduv protsess, sõltub ka hõljumi vähenemisest ja veevoolu kiirusest. Toitainete varu
annaabi.ee 
