Taani on alates liitumisest võidelnud sisemiselt, kas ikka jääda Euroopa Liitu või mitte. Üldsus on olnud küllaltki skeptiline EL-ga liitumise osas(Manners & Withman, lk224). Taanis üldiselt võib öelda, et vastupanu EL-le on olnud mõnevõrra tugevam. Taanis on mitmed liikumised ja organisatsioonid, kes süüdistavad EL Taani välispoliitika kadumises. Nad ütlevad, et välispoliitilised otsused ei ole enam Taani enda omad vaid need tulevad Euroopast. Nad leiavad, et ,,europaniseerumine" on olnud tugev ja nad on selle vastu teinud erinevaid kampaaniaid(Manners&Withman, lk234). Lisada võib ka veel seda, et mõlema riigi puhul on Euroopa Liiduga liitumine mõjutanud nende välispoliitikat ning on toimunud ,,europaniseerumine". Nüüd võib juba öelda, et Rootsi välispoliitikas on selgel EL välispoliitika märke ja tunnuseid(Manners&Withman, lk 188). Lisaks on Rootsi elavdanud oma koostööd EL ja NATO-ga ning neutraalsus ei ole enam
suudaks end uuesti tähtsaks teha. Euroopa Liidu võimalus end maksma panna peitub poliitilises tsentraliseeritud otsustuse tulemis.12 Mis saab Euroopast edasi? Mitmedki futuroloogid on fatalistid, kuna ennustavad lõppu Euroopale, vähemasti sellisele, nagu me teda täna teame. Eurooplased ei moodusta ei rahvast ega rahvust; koos toimivad erineva oleku ja iseloomuga riigid, neil kõigil on omaenda poliitiline geograafia ja tunnused. Pole olemas Euroopat, vaid hoopis europaniseerumine ehk protsess. Pääs Euroopa Liitu terendas varem kui finišijoon, mille ületamine oleks justkui hüvastijätt eelmise kehva eluga. EL-iga ühinedes ei ületanud me mitte finišijoont, vaid hüppasime justkui liikuvale rongile, mille sõidusuund on ebaselge ja osalt ka meie enda kujundatav. Euroopa saavutusi ei tohi vaadelda kui üksikuid üritusi või Euroopa ülemkogu kohtumiste jada, vaid kui ajaloolist protsessi ja progressi. Euroopa on muutuv mõõt, mitte fikseeritud 10 Id.: lk 267
On olemas nüüd vastavate finantskriiside mõjul tekkinud ka kolmas kauplemise vorm, milleks on institutsioonide lähenemine ja konkreetne ühe liikmesriigiga läbirääkimine ja kindlate suundade kätteandmine, kusjuures tugevam köieots on institutsioonil, sellisele asjale saab rahvusvahelise õiguse raames väga palju kergemini läheneda, sest seal on oluliselt rohkem vabadust. Neoliberalism - annab küsimuse, et kas soovitakse rohkem iseseisvust või Europaniseerumine mängib suurt rolli igas liikmesriigis, ehk nad teevad osasid asju vabatahtlikust panusest lähtuvalt võrdusest, mis ei ole alati formaalne nähtus, sealjuures on oluline näha ka rangeid meetmeid, mis on fondide jaoks olulised (siinjuures mõtleme nt Kreekale, Portugalile jt mõeldud laenuandjaid), et riigid vähendaksid avaliku sektori kulutusi. Integratsioon on justkui mingi kättesaamatu ja kauge eesmärk, mille poole püüeldakse, kuid teatakse, et see
annaabi.ee 
