nihkuma, on kindel, et enne seda hetke midagi lõplikult ei valmi. Meie loomingulised võimed näivad alati olevat piiratud mingi meile etteantud ajaga, kas see on siis tajutav või mitte. Ja kõige selle juures on tõsiasjaks see, et aega ei kulutata tegevusetult istudes. Toimub pidev genereerimine, mõtete seespidine korrastamine ja selektsioon. Lihtsalt kuni määratud hetkeni näib olevat võimatu, liiga vara ja etteruttav asja reaalsusesse tuua. Kõik näib liialt toores, et seda võõrale silmale kritiseerimiseks pakkuda. Kuni ,,selle hetkeni". Mis sellest, et mõte hakkab just siis jooksma ja tundub, et ,,kui ainult nüüd veel antaks pisuta aega". Asi tuleb lugeda lõpetatuks ja kriitikakõlbulikuks. Ja muude võimaluste puudumisel ta seda ka on. Niisama palju kui eelnev väide tundus mulle korrektne, pean ma aga kahtlema kohe sellele järgnevas punktis nimelt arvamuses, et ,,..
perekonnanimedest. Ettevalmistused olid pikad ja aeganõudvad, lahendada tuli mitmeid keerulisi probleeme. Üheks suuremaks probleemiks kujunes asjaolu, et 19. sajandil mindi vanalt kirjaviisilt üle uuele ja seetõttu muutus ka nime kirjapilt, samuti hakkasid maalt linna kolinud inimesed oma vana nime kirjutama saksapäraselt . Nimede kirjapildi muutuste põhjused selguvad 3. peatükis, professor Must ja tema meeskond leidsid, et ainukeseks lahenduseks on nimede normaliseerimine ehk etteruttav häälduspärase kirjapildi esitamine(Must 2000: 76). Andmebaas andis võimaluse otsida nime normaliseeritud kujul, selle allikas esitatud normaalkujul, millises mõisas, kihelkonnas ja maakonnas nime esines ning levik Eesti kihelkondade kontuurkaardil(Must 2000: 78). Onomastika2 loodi selleks, et luua ülevaade 1918.40. a muudetud nimedest. Kuna Eesti Vabariigi ajal publitseeriti kõik nimevahetussoovid Riigi Teataja lisades ning avaldati samas
teiste asjadega. 1. Liialdamine. Tavaline arvude väärkasutus on rahvamassi suuruse vale hindamine. 2. Erinevus kahe info vahel. kui õnnetuses sai surma kuus inimest, siis tuleb neid ka mainida. 3. Mõttetud võrdlused. Tuleb olla kindel, et arvud on võrreldavad. Klassikalised demagoogiavõtted on ühe asja ja kogumi võrdlemine. 4. Valed järeldused. Klassikaline viga on terviku kohta tehtud üldistuse ülekandmine osale. Teine viga on võrdlusviga etteruttav üldistamine. 5. Väljajätted. Uudislood, mis annavad muutusi edasi protsentides, ei seosta sageli protsente teiste numbritega. Kui miski on kasvanud 10%, siis seoses millega? Teiseks, protsent ja konkreetsed arvud mõjuvad erinevalt. Oluline on valida nende vahel olenevalt arvude suurusest. Protsendid on mõttekad suurte arvude puhul. Mittetäielik statistika tekitab alati segadust. 6. Arusaamatud arvud. Liiga suured arvud tähendavad lugejale liiga vähe või üldse mitte
annaabi.ee 
