teistsugusel kujul. Kuvar on lihtsalt selleks, et infot muundada meile arusaadavaks ,,keeleks". Arvuti töötab transistorite ja kiipide abil. Monitoril ehk kuvaril nähtav foto on muundatud info, mis tuleb tegelikult kiipidest. See on analoogia järgnevale. Inimese närvisüsteemi talitlusega on tegelikult samasugused seaduspärasused. Kui inimene suleb silmad ( tegelikult ei pea sedagi tegema ), kujutab ta midagi ,,piltlikult" ( visuaalselt ) ette oma peas. Oletame et ettekujutatakse jälle mingisugust maja. Inimese peas ei ole tegelikult reaalselt mingisu- gune foto majast. See info on ikka muundatud kujul nii nagu arvuti puhulgi. Kui informatsioon ( valguse footonid ) jõuab inimese silmade võrkkestadesse, muundatakse need seal elektriliseks sig- naaliks, mis liigub peaajju. Need visuaalsed pildid meie peades ei ole midagi muud kui elektrilised signaalid neuronite vahel. Oma olemuselt on need neuronite väljade kombinatsioon. Informatsioon
teistsugusel kujul. Kuvar on lihtsalt selleks, et infot muundada meile arusaadavaks ,,keeleks". Arvuti töötab transistorite ja kiipide abil. Monitoril ehk kuvaril nähtav foto on muundatud info, mis tuleb tegelikult kiipidest. See on analoogia järgnevale. Inimese närvisüsteemi talitlusega on tegelikult samasugused seaduspärasused. Kui inimene suleb silmad ( tegelikult ei pea sedagi tegema ), kujutab ta midagi ,,piltlikult" ( visuaalselt ) ette oma peas. Oletame et ettekujutatakse jälle mingisugust maja. Inimese peas ei ole tegelikult reaalselt mingisu- gune foto majast. See info on ikka muundatud kujul nii nagu arvuti puhulgi. Kui informatsioon ( valguse footonid ) jõuab inimese silmade võrkkestadesse, muundatakse need seal elektriliseks sig- naaliks, mis liigub peaajju. Need visuaalsed pildid meie peades ei ole midagi muud kui elektrilised signaalid neuronite vahel. Oma olemuselt on need neuronite väljade kombinatsioon. Informatsioon
Ühest „dimensioonist“ teise võib toimuda inimese ärkveloleku ja une vahel, vaimuhaiguse ja vaimse tervise vahel, mineviku ja oleviku või oleviku ja tuleviku vahel. Filmides näeme erinevate ajahetkede ja ruumide visualisee- rimist ning paralleelset projitseerimist. Filmis on kõik võimalik – ühest ruumist teise või ühest ajahetkest teise on võimalik jõuda hetkega. Kuid kuidas neid „reaalsuse üleminekuid“ filmides ettekujutatakse ehk visualiseeritakse? Kuidas „teisi“ maailmasid visuaalselt ettekujutatakse ja neid tehniliselt markeeritakse? Mida teeb kaamera objektiiv? Kuidas kasutatakse zoomi ja liikumist? Kui ei olnud olemas praegusi digitaalseid tehnoloogiaid eriefektide tootmiseks, siis milliseid efekte siis kasutati? Näiteks Poeet J. Cocteau´ filmis „Poeedi veri“ ( 1930 ) siseneb teise maailma just läbi peegli. Sellise stseeni visuaalseks esituseks kasutati filmis ühte väikest veega täidetud basseini.
annaabi.ee 
