1939.a. esietendus Vanemuises esimene professionaalne balletietendus (Balletimeistriks oli Ida Urbel) 7 Nõukogude okupatsiooniperiood Moderntants Moderntants ei olnud sel ajal lubatud tantsu zanr (Kuid moderntantsu traditsioon elas varjatud kujul edasi Ida Urbeli, Helmi Tohvelmani, MaiEster Murdmaa (1938) ja Ülo Vilimaa (1941) loomingus. Perioodi iseloomustab etnograafilistele teostele koreograafia loomine Antud perioodil valmisid ka Eesti esimesed oma balletid E.Tubina "Kratt" ja E.Kapi "Kalevipoeg" Tuntumad tantsijad sel perioodil: Helmi Puur (1933) ja Udo Väljaots (19161979) 1960.a paiku tekkis akadeemilise klassikalise balleti kõrvale ka kaasaegsem ballett. Rahvusliku Koreograafia Kooli õpilased: Ü.Ulla, T.Randviir, J.Lehiste, AE.Kerge, E.PoznjakKõlar jne 8
Nõukogude võim katkestas Eesti kokkupuuted moderntantsu arenguga. Sel ajal olid lubatud zanriteks klassikaline ballett, eelkõige jutustavas laadis; rahvatants, mille viljelejad järgisid lavatantsu põhimõtteid ja stiili; ning varietee, mis balansseeris lubatu-lubamatu piiril - sageli eksperimenteerisid koreograafid seal pisut ka vormiga, loomulikult antud zanri piires. Nõukogude okupatsiooni algaastatel oli valdavaks suundumuseks luua koreograafiat etnograafilistele teostele ning sel perioodil valmisid ka eesti esimesed oma balletid - Eduard Tubina "Kratt" (1943) ja Eugen Kapi "Kalevipoeg" (1948). Tuntumad tantsijad-solistid sellest ajajärgust olid näiteks Helmi Puur (1933) ja Udo Väljaots (1916-1979). 1950. lõpus ja 1960. alguses oli "Estonia" teatris moodustunud tantsutehniliselt tugev trupp ja akadeemilise klassika kõrval oli oluline koht ka kaasaegsemal balletiloomingul. Ballettmeistrid
S. Van Dyke´ga , film oli "White Shadows in the South Sea" (1928). Õige pea selgus, et nad ei saa kahekesi koos töötada kuna neil oli erinev nägemus, kuidas sellist filmi teha ning Flaherty lahkus. Etnograafilise mängufilmi ja hollywoodliku filmi vahele saab paralleele tõmmata. Van Dyke´le aga selline filmikäsitlus sobis ning ta tegi ridamisi veel sarnaseid filme. Tema üks kuulsamaid etnograafilisi mängufilme on "Eskimo", mis rääkis inupiat´ide hõimust. Lisaks etnograafilistele mängufilmidele tegi ka tavalisi Hollywoodile omaseid filme. Flaherty sattus järjekordselt tegema etnograafilist mängufilmi "Tabu"(1931) seekord F. W. Murnauga. Murnau oli Saksa filmitegija, kes oli emigreerunud Ameerikasse ning teinud seal ka mõned filmid. "Tabu" filmiti Prantsuse Polüneesias ja oli püstitatud osaliselt polüneesia kultuurile. Flaherty filmis ainult esimese stseeni ning varsti lahkus jällegi erimeelsuste tõttu. Murnau pidi filmi üksinda lõpuni tegema. Nädal enne
Nõukogude okupatsiooni periood Nõukogude võim katkestas Eesti kokkupuuted moderntantsu arenguga. Sel ajal olid lubatud zanriteks klassikaline ballett, eelkõige jutustavas laadis; rahvatants, mille viljelejad järgisid lavatantsu põhimõtteid ja stiili; ning varietee, mis balansseeris lubatu-lubamatu piiril - sageli eksperimenteerisid koreograafid seal pisut ka vormiga, loomulikult antud zanri piires. Nõukogude okupatsiooni algaastatel oli valdavaks suundumuseks luua koreograafiat etnograafilistele teostele ning sel perioodil valmisid ka eesti esimesed oma balletid - Eduard Tubina "Kratt" (1943) ja Eugen Kapi "Kalevipoeg" (1948). Tuntumad tantsijad-solistid sellest ajajärgust olid näiteks Helmi Puur (1933) ja Udo Väljaots (1916-1979). 1950. lõpus ja 1960. alguses oli "Estonia" teatris moodustunud tantsutehniliselt tugev trupp ja akadeemilise klassika kõrval oli oluline koht ka kaasaegsemal balletiloomingul. Ballettmeistrid
annaabi.ee 
