ülevaade Rouch'ist kui filmitegijast. Alustades üldisemalt prantsuse uue laine mõistest ning selle seostest Rouch'iga püütakse anda ülevaade, millega panustas Rouch filmiajalukku. Mida tähendab tema cinéma vérité ja seda eelkõige visuaalse antropoloogia tõdede kujunemisloo seisukohast. Töö viimane osa keskendub ühele esimestest Rouch'i suurematest filmidest Moi, un noir (1958) mille pealt saab juba vaadelda Rouch'ile iseloomuliku etnofiktsiooni eripärasid. Töö koostamisel on kasutatud peamiselt erinevat teemakohast kättesaadavat kirjandust, sealhulgas Rouch'i isikule pühendatud veebilehekülge. Vahemikul 07.09.11 19.10.11 Liivo Niglase poolt loetud aine Visuaalne antropoloogia loengumaterjale ning sama loenguseeria raames vaadatud filmi Moi, un noir (millele teksti sees segaduse vältimiseks ei viidata, aga mille vaatamisel tehtud tähelepanekud moodustavad osa töö ettevalmistusest). 3 1
tehes Lääne-Aafrikasse Nigeeriasse (1940). Ehitusel sai kümme kohalikku töölist välgu tagajärjel surma, samaan tegi nende üle riituse. Rouch ütles, et sellest ajast hakkas huvituma antropoloogiast. Kohtus seal Damouré Zika´ga, kes oli ka teedeehitamisel abis ja oli selle sama samaani lapselaps. 1946. käis sõpradega Lääne -Aafrikas paadimatkal, mida nad filmisid. Rouch ei olnud filmituga rahul ning see innustas teda filme tegema hakkama. Teda peetakse etnofiktsiooni (improviseeritud tegelikkus) rajajaks, esimene film selles stiilis oli "Hauka"(1950). Hauka oli religioosne liikumine, kus tantsiti, et saada enda sisse Briti koloonia haldurite vaim, seejärel etendati transi all olles militaarseid tseremooniaid, mida kolooniate halduridki päriselus. Etnofiktsioonis etendavad uuritavad/filmitavad oma kultuurilisi kogemusi läbi improvisatsiooni kaamera ees. Need improvisatsioonilised etendused võivad paljastada aspekte, mida muidu oleks keeruline leida
Teadusseisund ei muutu ainult filmitavatel, vaid ka filmitaval. Kaaderepisood – terve episood koosneb ühest kaadrist. Ühe pika katkematu kaadriga jutustatakse terve lugu ära. Etnofiktsioon – rouch läheb provotseerivast mõjust edasi ja hakkab tegema filme, mis on selles suhtes fiktsioonid, et laseb filmitegelastel iseennast mängida. Mängu ehk fiktsiooni kaudu tegelikult näidatakse oma maailma, kuidas nemad sellest maailmast aru saavad. Esimene etnofiktsiooni teos on „Jaguar“ 1957-1967. Räägib siis noortest meestest, kes rändavad sinna Ghanasse linnadesse, sh Akrasse. Kirjutas veel monograafia, kus kasutas statilist meetodi, aga otsustas, et teeb filmi, sest see annab nagu rännakust parema ülevaate. Toimus retk filmi jaoks, filmiti ilma helita. Improviseerivad teksti juurde, on humoorikas ja meelelahutuslik, aga samas räägib huvitavast antropoloogilisest fenomenist
annaabi.ee 
