arvestatavat kattumist tantsu, erinevate spordialadega, nt. vettehüpped ning usukommetega. Ühes teatmeteoses (1985, ENE1, Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, A-Cent Tallinn: Valgus) on akrobaatikat kirjeldatud järgnevalt: akrobaatika- tsirkusekunsti liik, hõlmab keerukaid trapetsil ja köiel, hobustel ja kaaslaste õlgadel tehtavaid harjutusi, hüppeid, jõuharjutusi. Sai tsirkuses oluliseks alates 18saj. lõpust, hiljem kandunud ka estraadile ja sporti. -sportliku võimlemise ala, mis arendab kiirust, jõudu, painduvust ja eriti tasakaalutunnet. Harjutused jagunevad dünaamilisteks (veeretamine, tirel, kaartõus, tirelring, salto) ja staatilisteks (seis, sild, paaris- ja rühmaharjutused). Akrobaatika elemente tunti juba muistses Egiptuses, Kreekas ja Roomas. Esimese õpiku kirjutas 1599 itaallane A.Tuccaro. Esimesed MM-võistlused peeti 1974, esimesed EM võistlused 1978, esimesed NSV Liidu esivõistlused 1939.
Lõpp tuli, kuidas jumal juhatas.´´ Aren tegeles sellise asjaga sellepärast, et lisaraha teenida. Teatris sai liiga vähe palka. Kõige kuulsamaks varetee esitamis kohaks sai Viru varietee. Väino koos balletitantsijast abikaasa Helju Naelaga -9- Estraad, raadio, televisioon Lisaks öötöödele varieteedes sai Väino Aren ka teisigi võimalusi väljaspool teatrit. Vello Viisimaa kutsus teda endaga koos esinema estraadile ning paar aastat hiljem ka põllumeestele mõeldud raadiosaatesse ``Seitse pikka päeva´´, kus Väino laulis koos Vello Viisimaaga kupleesid. Peagi vajas teda ka televisioon. Väino Aren mängis ka Tõnis Kase Eesti Televisioonis lavastatud dokumentaaldraamas ``Sünniaasta´´. Mõne aasta pärast järgnesid lasteseriaalid: ``Vembu ja Tembu´´ ja ``Hei, pöialpoisid´´. Samal ajal osales ta ka Estonia teatris operettides. Lasteseriaal ``Hei, pöialpoisid´´
Aga teie ei mõista seda, sest teil pole kultuuri." ,,Kas minul ka ei ole?" küsis v. Elbe ja pani oma väikese valge käe vanamehe ette lauale, nagu oleks see mingisugune tõendus. ,,Teie olete sakslane, eks?" küsis Voitinski. ,,Oo, teil on! Olen Viinis käinud. Strauss ja Offenbach! Kui ta ise tuli, Strauss nimelt, viiul käes, nõnda, näete..." Härra Voitinski tõusis toolilt, kergitas oma luisi, koltunud käsi ja liigutas oma nõtru jalgu, püüdes näidata, kuidas Strauss ilmunud estraadile ja kuidas ta siis mänginud. Tema nõrk hääl laulis mingisugust valssi. Poisid seisid poolringis tema ümber, vaatasid, kuulasid ja naersid. ,,Teie naerate," ütles Voitinski ja istus uuesti. ,,Aga kui oleksite teda ennast kuulnud, siis poleks te naernud. Te oleksite ainult tantsinud, sest kõik tantsisid. Mine katsu naerda, kui kõik tantsivad. Ei, naer ei tule, ainult jalad hakkavad liikuma. Mina ajan teile muidugi naeru peale, sest mis olen mina! Mis on mees, kes armastab naist
annaabi.ee 
