grupijuht, töökoja juhataja, projektide peaarhitekt ja lõpuks kolm aastat instituudi peaarhitekt. Tõsiselt suurendas A. Kotli koormust pedagoogiline töö. Sõja järel valmistati arhitekte ette TPIs ja sisekujundajaid-mööblikunstnikke ning aiandusarhitekte Riiklikus Tarbekunstiinstituudis. Viimases oli A. Kotli 1947-1950 sisekujunduse kateedri professori kohusetäitja ja 1948-1954 osales ta TPI õppetöös. 1958. a. loobus A. Kotli pingelisest praktiseerivast tööst ,,Estonprojektis", sest ta kutsuti tööle Teaduste Akadeemia Ehituse ja Ehitusmaterjalide Instituudi ehituse ja arhitektuuri sektori juhataja kohale. Meherammu nõudva erialase koormuse kõrval jõudis ta hoolitseda suure perekonna eest, kuhu 1941. a. oli lisandunud poeg Jüri ja 1943. a. tütar Anu. Kuni 1949. a. viibis I. Kotli lastega Väike-Maarjas, sest linnas oleks raske olnud toita viielapselist peret, pealegi kardeti repsressioone. Tänaseks tuntud maaehitiste
ta ümber Teedeministeeriumi. Eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel kujunes temast riigi esindushoonete arhitekt. Kaalukad tellimused, sealhulgas Toompea lossi ümberehitused ja Vabariigi Presidendi kantselei Kadriorus näitavad seda, et Kotlit hinnati arhitektina kõrgelt. Nõukogude perioodil oli ta õppejõud Jaan Koorti nimelises Riigi Rakenduskunsti Koolis. Kotli jätkas tööd esiarhitektina ka pärast Teise maailmasõja lõppu. Ta töötas 1958. aastani „Estonprojektis“, saades 1955. aastal selle peaarhitektiks. 1958–1961 oli Kotli Ehituse ja Ehitusmaterjalide Instituudi ehitus- ja arhitektuurisektori juhataja. Alar Kotli on loonud palju Eesti riigile tähtsaid ehitisi, mida võib nimetada ka Eesti sümbolehitisteks. Kuulsaim ehitis on Tallinna Laululava (1958), lisaks on ta projekteerinud ta ka Estonia teatri uue osa (1946), Tallinna Ülikooli hoone (1939), Kunstifondi hoone (1948) ja Rakvere Gümnaasium (1935)
vormiarsenali täiendavad sammaste etnograafilise hõnguga ornamendivöö, maja Joonis 7 kultuurifunktsiooni kajastavad kirjandust, teatrit ja kunsti sümboliseerivad embleemid. (Oja, Valk, & Hallas-Murula, 2005) Vabariigi esimese ja ainukese kahe saaliga kino projekteerimine algas 1950.aastal. "Sõpruse" esimese projekti autoriks oli arhitekt F. Wendach, kes töötas siis "Estonprojektis" A. Volbergi projekteerimisosakonnas. Esimese projektiga oli määratud hoone üldmaht, saalides suurus(kummaski 400 kohta) ja asend, fuajee ja treppide asukoht, peafassaadi efektne kumerus ja sammasportaal. Külgfassaadid olid tagasihoidlikult ornamenteeritud ja ilma sammastiketa ning niisugusena oleksid nad vahest ehk rohkemgi sobinud kitsasse tänavaruumi. Projektiga edasi töötades annavad arhitektid A. Volberg ja P. Tarvas fassaadidele ja esimese korruse
annaabi.ee 
