Eesti keele harimise nimel asutas Luce 1817. aastal Kuressaare eesti Seltsi. Luce ilukirjanduslik stiil on lihtne ja elav, teostes esineb oma aja kohta uudesid võtteid. Näiteks jutusteuse ,,Kosilane" põhimotiiviks on perepoja soov valida endale mõrsja armastuse, mitte jõukuse järgi isa vastuseisust hoolimata. Jutu sündmustiku ja tegelaste karakterieid, ka pereisa hoiaku muutumise, esitab autor küllaltki veenvalt ja elavalt dialoogi kaudu. Otto Reinhold von Holtz Estofiilist kirjamees oli ka Keila pastor Otto Reinhold von Holtz, kelle tegevust eesti kirjanduspõllul peetakse eelkäijatest mitmekülgsemaks ja väljendusvahendite poolest kunstipärasemaks. Pealegi pidas ta oma loometöös silmas valdavalt ilmalikke eesmärke. Eesti keelt tundis ta hästi. Ilukirjandusliku tegevusekõrval tõlkis ta eesti keelede tervishoiualaseid brosüüre ning talurahvaseaduste ja kohtudokumentide tekste, mis on temast teinud eestikeelse juriidilise ja
ülistamist alles Brockmannile järgnenud autorite poolt. Kadrina-periood Kuigi R. Brockmann oli üksikuid juhuluuletusi kirjutanud juba enne Tallinna tulekut, poleks ta ilmselt ilma P. Flemingi otsese eeskuju ja sõpruseta aastail 16351639 olnud ilmaliku juhuluule viljelejana nii produktiivne ja oleks pühendunud tõenäoliselt juba varem intensiivsemalt oma teoloogikutsumusele. Hoolimata tihedast sidemest Tallinna ja Eestimaa kirikutegelastega (Pühavaimu kiriku estofiilist õpetaja Simon Blankenhageni, eestikeelse kirikukirjanduse rajaja ja Kadrina pastori Heinrich Stahli, Eestimaa piiskopi Joachim Jheringi ja teistega) ning esimestest katsetest kirikulaulude eestindamisel 1636, lükkas Brockmann siiski kuni 1638. aastani kõik pakkumised pastori ametikohale tagasi. Alles 1639 loobus Brockmann gretsistikaprofessuurist ja võttis H. Stahli järglasena vastu Kadrina pastori koha. Tallinnast lahkumisel pidas ta 1639. a. veebruaris gümnaasiumis
Austrias tehti perekonnanimede kandmine kohustuslikuks juba 1787, Eestist mõned aastad ennem aga näiteks Preisimaal ja Baieris. Venemaal seevastu hakati talupoegadele perekonnanimesid andma alles 1861, peale pärisorjuse kaotamist. Nii et ka oma nimeloome poolest kuulusid Vene riigi Balti provintsid pigem saksa kui vene kultuuriruumi(Must 2000: 51,52). Ilmselt just saksakeelsetes maades asetleidvast nimepanekust sai innustust ka Kanepi kihelkonna estofiilist pastor Johann Philipp von Roth kui ta 1809. aastal kohalikele talupoegadele perekonnanimesid andma asus(Must 2000: 52). Juba kümme aastat enne pärisorjuse kaotamist said kõik Kanepi kihelkonna talupojad omale liignime. Professor Musta arvates on Kanepi nime valik läbi viidud heal tasemel(Must 2000: 52). Valdav osa nimesid on eestipärased ja nimede kordumist esines vähe, nii et need korduvad nimed võisid kuuluda ka omavahel suguluses olevatele inimestele
annaabi.ee 
