kaotamine). Piktorialistlik foto on subjektiivne, varjunditega, emotsionaalne ja unikaalne. Plastiline foto Sõdadevahelisel perioodil sulandus fotograafia rahvusvahelisse avangardkunsti. Fotograafiaga tegelesid nii maalijad kui skulptorid. Harrastati fotomontaazi (dadaistid lõikasid negatiive ja asetasid need kõrvuti vahel neid uuesti pildistades saadi fotod). Teemad olid mässumeelsed ja ühiskondlikpoliitilised. Estetiseeriv fotograafia 1960.aa lõpust püüdles USA ja Euroopa ajakirja ning moefoto plastilisuse ja esteetilisuse poole. Ülistatakse keha, eriti naisekeha. Tihti erootilise alatooniga. Töödeldud foto Uued töötlusvõtted võeti kasutusele 1970. aa lõpus USAs ja Euroopas. Töötlus võib toimuda kadreerimise ajal (fabritseeritud foto), lavastamise ajal või ilmutamise (negatiivide töötlemine, keemilised katsed) või retuseerimise ajal (fotole joonistamine)
Varem keelekeskne (post)modernismi esiletõus ja uusromantika taandumine, kuid mitte kadumine. Nüüd: seniste tendentside jätkumine, kuid postmodernistliku mängulisuse vähenemine (mängu luules on, kuid see ei ole totaalne ja kõikevalitsev mäng, nagu 90ndatel). Sünstees, traditsiooniliste väärtuste osaline tagasitulek 1990ndatel lükati Alverid ja Underid kõrvale, nüüd selgub, et alverliku ja underliku traditsiooniga on võimalik praegust luulet siduda. Estetiseeriv traditsioon ei kao (Kareva, Hirv jt) elab vana hea uusromantilises vaimus edasi. ,,Karmi" sotsiaalsuse ja poliitilisuse laine 00ndatel ja hiljemgi. Uussiirus? uue, lihtsa, siira autori hääle tagasitulek kirjandusse. Päevikulisust rohkem kui 20.saj lõpul luulepäevikud, nt Kristiina Ehini ,,Kaitseala", Õnnepalu luuletab päevikuvormis aastaringselt jne. Luule suuliste vormide suurem levik (häälutused, luuleprõmmud, laulvad kirjanikud jne). Avangardsuse uus tõus
identiteet hakkab jälle välja tulema. On mõned autorid, kes identifitseerivadki end eestivene kirjanikuks. Vabavärsi kinnistumine luule põhivõimaluseks – luule on endiselt heal tasemel. Kui 90ndate alguses on veel väga tugevad ettekujutused klassikalise vormi kaudu, siis nüüd on vabavärsiline variant kindlasti valitsemas. o Nn karm luule o Nn keelekeskne luule o Muu (uus estetiseeriv luule, laulutekstid jne) Draama saab kriisist üle. – 90ndatel oli draamaautoreid väga vähe ja koondpilt ei saanudki midagi head pakkuda. Praegu on raske öelda, kes on kõige parem draamaautor. Proosa tõuseb senisest rohkem nähtavale – võrreldes 90ndatega on tõusnud mitmel moel uuesti fookusesse. o Eksperimentaalne proosa o Ulmekirjandus – sellist lainet pole seni eesti kirjanduses olnud,
annaabi.ee 
