Nad ei ole inimese väljamõeldised vaid sõna kuulub kosmilise korra juurde. 7. Kuidas tekib ja milles seisneb sõnade tähendus erinevate filosoofide arvates? Pythagoras: nimesid ei saa moodustada igaüks vaid see, kes näeb oleva loomust. Sõnad on looduse enese poolt. Demokritos: Sõnad on juhus ja mitte looduse poolt. Sofistid: sõnad on konventsioonid. Ratsionalism: (Platon, Aristoteles, Thomas Aquinas) sõnade tähendust nähakse peituvat asja olemuses. Sõnad tähistavad asja essentsiat. Uusaegne empirism (Locke, Hume)- sõnad on korduvad tajuimpulsid ehk ideed. Locke: Sõna on sekundaarne sise-taju, mis meie mõtlemises tekib kui mingisugune hulk meeltest lähtuvaid taju-impulsse esinevad pidevalt üksteisega koos. Hume: Sõnad on tajude koopiad meie mõtlemises. Pragmatism John Dewey- sõna tähendus on tegevus-harjumuste komplekt. Ludwig Wittgenstein- sõna tähendus seisneb tema kasutuses, rollis, mida sõna mängib keelemängus. 8
kuna olev saab olla vaid muutumatu ja igavene, mitte aga muutuv, lagunev ja haihtuv. Ideid ehk olevat ei saa aga silmaga näha, vaid mõistusega. 3) Essentsialism on õpetus asjade olemusest ja nende olemisest endast, eeldusega, et neil asjadel on mingi kindel ontoloogiline staatus. Essentsialismi peamiseks küsimuseks on: „Mis see on?“ Iga vastus sellele küsimusele on seotud selle konkreetse asja eidosega, mille all mõistetaksegi olemust, tuuma, essentsiat. 4) Substants on olev asi, mis on iseendale ja enesekohaselt mingi kindla aluse, põhjuse, eeldusega. Iga asi, mis eksisteerib oma terviklikkuses, on substants. 5) Aristotelese substantsi-teooria järgi omavad kõik olevad asjad nende eksisteerimiseks nelja tunnust, milleks on aine, idee, liikumine ja eesmärk. Näitena võib tuua auto kui substantsi: ta koosneb varuosadest (metallist, plastikust vm) ehk ainest, tal on mingi kindel osakeste
Sõnad on looduse enda poolt." Nimisõnad sisaldavad loomust, nad on sellised nagu on asjade sisemised omadused. Demokritos: sõnad on juhuse, ja mitte looduse poolt. Sõnad on inimeste väljamõeldud konvensioonid, olevate asjade loomuse tähistamiseks. Keelel ja sõnadel pole seos loomusega, kõik on inimeste kokkulepe. Sofistid väidavad, et sõnad on konvetsioon. Platon,Aristoteles, Thomas Aquinas: sõnad sisaldavad asja sisemist loomust, essentsiat. Uusaegne empirism (Locke/Hume): sõnad on korduvad tajuimpulsid ehk ,,ideed". Locke: sõna on sekundaarne sise-taju, tajuimpulsside koosmõjul tekkiv. Hume: sõnad on tajude koopiad meie mõtlemises. Sõna tähendus tuleb empiirilise sõnakasutuse kaudu. Pragmatism: Hewewy: sõna tähendus on pelgalt tegevus- harjumuste komplekt. Sõnal pole tegemist asja olemusega. Wittgenstein: sõna tähendus seisneb tema kasutusest, rollis, mida sõna mängib keelemängust. 51
annaabi.ee 
