Nende keeleks on jidis ja nemad on elanud varem või ka praegu Kesk-Euroopas (Saksamaal, Valgevenes, Ukrainas, Leedus, Poolas või endise Austria- Ungari aladel). Sefaradi juudid aga on Hispaaniast ja Portugalist ristimisest keeldumise tõttu välja aetud juudid. Nende peamiseks keskuseks sai Saloniki. Hiljem on nad asunud Serbiasse, Bulgaariasse, kuid ka Süüriasse ning Palestiinasse. Sefaradi juutide kõnekeeleks on hispaania keelele lähedane ladiino keel ehk espanjool. praegu on nende osakaal Iisraeli juutide hulgas umbes 55%. Juutide religioosse elu keskmeks on sünagoog ( kreeka keeles kogunemiskoht) ja kodu. Koguduse vaimne juht on aga rabi, kes õpetab Seadust. Jumalateenistusel osalevad ainult mehed. Naistele on see keelatud. (Wikipedia) Perekondlikus elus on nädala kõrgpunkt sabati tähistamine, mis on usuline perekonnapüha. Sabat algab reedel päikeseloojangul ja kestab laupäevaõhtuse päikeseloojanguni. Sabati ajal ei töötata
asusid tegutsema 19. sajandi lõpus Leedus, teemadeks muidugi kauge ja kuldne piibliajastu. Heebrea ja araabia keel kuuluvad mõlemad semi keelterühma ja on üsna lähedased sugulaskeeled. Jidiši keel on põhiliselt saksa keele murre, millesse on jäänud keskajal Edela-Saksamaal Šveitsi piiri lähedal kõneldud saksa keele vorme ja milles umbes kümme protsenti sõnu on üle võetud heebrea keelest. Keskajal oli veel kasutusel hispaania juutide keel espanjool (heebrea mõjudega hispaania murre), mida pärast juutide pagendamist Hispaaniast 1492. aastal kõneldi peamiselt Türgis. Kuid see keel on kirjanduskeelena sisuliselt surnud. Mis või kes on juut, jääb alati lõpuni piiritlemata. Enamiku rahvaste määratluse aluseks on mingi pärimus või pärimuslik raamat. Juutide pärimuslik raamat on Toora ja prohvetite kuulutused, mis põhiliselt langeb kokku kristlaste Vana Testamendiga
Pagendamine tekitas uusi kogukondi ja kohaliku elanikkonna tolerantsus võimaldas juudi religiooni ja kultuuri arengut. Näiteks Poola kuningas Kasimir III, tuntud ka Kasimir Suure nime all (1333–1370), andis juutidele kõik oma riigi kodanike õigused ja õiguse jääda oma usku. Neid juute, kes asusid elama Lõuna-Euroopasse, samuti Põhja-Aafrikasse ning Lähis- ja Kesk-Itta, kutsuti sefardideks, Kesk- ja Ida-Euroopa juute nimetati aškenaazideks. Mõlemal grupil oli oma keel: espanjool ja jidiš. Kuid see ei olnud ainus kohalikest mõjutustest tingitud erinevus, erinevusi oli ka kultuuris, näiteks kirjanduses, muusikas ja isegi toidueelistuses. Aškenaazide ja sefardide erinevused on sarnased Lõuna- ja Põhja-Euroopa kultuuriliste erinevustega. Üldjoontes on nende kultuur ja religioon siiski ühesugused. Getod Juutidevastaste repressioonide ajal kasutati juutide ühiskonnast täielikuks kõrvaldamiseks mitmesuguseid meetmeid
annaabi.ee 
