docstxt/.txt
Kokkuvõte Käesoleva ülevaate koostamisel avastasin, et eestikeelset materjali antud teema kohta praktiliselt leida polnud. Ka teabekirjandus raamatukogudes ei osutunud piisavaks. Õnneks on plastide ajalugu siiski hästi uuritud ja teada ning põhilise osa materjalist leidsin nii plastitootjate kui hobiteadlaste referatiivsetest töödest, millest internetis puudust ei tule. Paljudel juhtudel on ainete avastamisest leida üsnagi vastakaid andmeid. Sama plastiku esmaavastajaks, kasutusele võtjaks ning patendeerijaks märgitakse eri andmetes kohati erinevaid keemikuid. Enamasti kasutasin usaldusväärsemana tunduvaid allikat, erandjuhtudel olen toonud välja erinevad aastaarvud (sulgudes vähemtõenäoline). Üldises plaanis täitsin töö sissejuhatuses püstitatud eesmärgid. Samas oli teema kohta just inglisekeelses võrgus tohutult materjali ja suurema ajaressursi korral oleksin soovinud teemat põhjalikumalt käsitleda.
võivad soodustada ja luua.Hukatuslik on ta sellepärast,et püüe mingeid reegleid peale suruda suurendab meie professionaalset kvalifikatsiooni igal juhul meie inimlikuse arvelt.“ Michel Foucault : Prantsuse ajaloolane ja filosoof. Uuris teaduse ja mõistmise kasutamist võimu tööriistana niisugustes valdkondades nagu meditsiin ja kriminoloogia. 6.Psühhoanalüüs ja kunst. Psühhoanalüüs kui teraapia ja teadus. Psühhoanalüüsi kui ravimeetodi esmaavastajaks pidas Freud ise Josef Bauerit.Üks Baueri patsientisedt oli tundnud ajutist kergendust ja koguni vabanenud mõnest hüsteeriasümptomst, kui oli hüpnoosi mõjul saanud ära rääkida ja välja elada oma traumaatiliste elamustega seotud –kuid teadvusest välja tõrjutud-mõtted ja tunded.Freud hakkas ka ise kasutama hüpnoositehnikat, kuid läks järk-järgult üle vabade assotsiatsioonide meetodile, mille kohaselt tuleb patsiendil raviseansi ajal
Prantsuse füsioloogiakoolkonnale andsid hoo haiglate areng, st arstide spetsialiseerumine ja kliiniline õpe, samuti veterinaaride panus. Francois Magendie (1783-1856) oli sadist, aga suurepärane preparaator. Uuris närvisüsteemi, sõnastas Bell-Magendie seaduse, mille kohaselt valitseb sensoorsete ja motoorsete närvide vahel anatoomiline ja funktsionaalne erinevus. Selle seaduse autorluse üle käib vaidlus. Britid väidavad, et esmaavastajaks oli Charles Bell (1774-1842). Viimane oli anatoom ja sai lahates 1811. aastal informatsiooni vaid motoorse osa kohta. 1822. aastal aga, tehes katseid elusloomadel, näitas Magendie, et selgmise närvikimbu läbilõikamisel seljaaju juures häirub erutumine, kõhtmiste kimpude läbilõikamisel liigutusvõime. (Lõplikult ,,loksutas" teooria paika sakslane Johannes Peter Müller (1801- 1858) 1831. aastal, prepareerides konni.)
annaabi.ee 
