Tema ooperid ei ole liiga sünged ega traagilised, seal domineerivad üldinimlikud teemad, näiteks headuse võit kurjuse üle, armastus jne. Tuntumad ooperid on „Don Giovanni”, „Figaro pulm” ja „Võluflööt”. Klaverimuusika on oluline ja arvukas žanr Mozarti loomingus, oli ta ju ise üks imetletumaid pianiste. Paljude klaveriteoste seas on tähtsamad klaverikontserdid (teos klaverile ja sümfooniaorkestrile). Neid on tal kokku 27. Nende esitustel soleeris ta ise ja Viini publik võttis just tema klaverikontserdid kõige paremini vastu. Ka täna on Mozarti klaverikontserdid väga populaarsed ja neid esitatakse palju. Mozarti viimaseks teoseks jäi „Reekviem”, mida ta kirjutas surmaga võideldes ja mis jäigi lõpetamata. (Lõpetas üks tema õpilane/helilooja.) Legend räägib salapärasest tundmatust, kes käis surnumissat (reekviem) tellimas. Mozartile , kes samal ajal haigusega võitles, tundus see
need neli osa alluvad nüüd ühele dramaturgilisele arengujoonele, II (aeglane) ja III osa (menuett) pole enam tsükli kerged vahepalad ja varasemast kaalukamaks sai sümfoonia viimane, IV osa. Sümfooniate kõrval on Mozarti orkestriloomingu väga oluliseks osaks ka instrumentaalkontserdid. Kõige arvukamalt on ta neid kirjutanud klaverile (27) ja neist enam kui pooled (15) Viinis aastatel 1782- 1786. Nende esitustel soleeris ta ise ja just tema klaverikontserdid võttis Viini publik kõige paremini vastu. Mozart kirjutas selle zanri kohta: ,,...kontserdid on midagi liiga raske ja liiga kerge vahepealset; nad on väga säravad, meeldivad kõrvale, olenemata seejuures tühised. On kohti, millest võivad rahuldust saada vaid asjatundjad, ometi peavad ka võhikud nendega rahule jääma, mõistmata ise, mispärast." Umbes 20 instrumentaalkontserti on ta kirjutanud veel teistelegi instrumentidele (viiulile,
Kui esitati natuke kõrgem, kuid pisut nõrgem toon (100 Hz, 86 db), tekkis pilt laiast värviribast, mis keskel oli ere punakasoranz, äärtel muutus värv tuhmimaks ja riba servad paistsid roosakad. Sagedusel 500 Hz (100 db) nägi ta heledat valgust, mis poolitas taeva, ja kui intensiivsus sama sageduse juures langes 75 db-ni, nägi ta tugevat oranzi värvi, mis tekitas tunde, nagu oleks nõel torganud otse tema selgroogu; siis see tunne aegamisi nõrgenes; jne. Korduvatel esitustel tekitas üks ja sama stiimul alati enam-vähem ühesuguseid aistinguid ja elamusi. Kuulates sõnu, tekistas iga sõna Seresevskil väga ereda kujutluspildi, need pildid järjestas ta mõttes tuntud kohtadesse, ning hiljem, nagu ta ütles, oli vaja need ainult sealt ,,üles korjata". Kord tekkinud pildid ja vastavad seosed olid aga tema mälus kustumatud. (A. Luria põnev raamat ,,Väike raamat suurest mälust" on ilmunud 1972. aastal ka eesti keeles.)
annaabi.ee 
