sellel pigem kunstiline mõte, dekoreerides ja liigendades hoone fassaadi. Ehitati algselt Vana-Roomas, elementi kasutati eriti renessanss- ja klassitsistlikus stiilis. · Horisontaalsus Renessanssi ajal tekkis antiigi eeskujul horisontaalne liigendatus; aknad ja muud avad läksid laiemaks ja sageli lamekaarseteks, levima hakkasid rustikamotiiv ja ümarkaar. · Rustika rohmakalt (talupoeglikult) tahutud esipinnaga kantkividest e kvaadritest seinamüür. Saanud alguse antiikarhitektuuris, puhkes rustika kasutamine õitsele vararenessansis ja oli soositud ehitusvõte (peamiselt soklikorruste, nurkade ja portaalide kujunduses) kuni historitsismini. · Tsentraalperspektiiv lineaar- ehk joonperspektiiv, mille puhul esemete paralleelsed jooned näiliselt jooksevad kokku ühte või mitmesse punkti ühisel horisondil esemete taga.
proscaenium lava esine näitlemise ala, mis asus scaenae ees Rooma teatris pulpitum e. poodium, kõrgendatud lava Rooma teatris pulvinar imperaatori looz hipodroomil quadriportal nelja avausega võidukaar või värav quaestorium varustaja hoone Rooma castrumis rostra laevaninakujuline kõnelava Forum Romanum'il rustika (lad.k. opus rusticum 'talupoeglik töö') algseltsiledaks tahutud servatriibuga raamistatud, veidi eenduva konarlikult töödeldud (või töötlemata) esipinnaga kantkividest ehk kvaadritest seinamüür; kasutati Rooma kaitseehitistes ja paleedes scabellum ka scamnum, jalapink scaenae frons dekoreeritud kahe- või kolmekordne lava tagasein Rooma teatris smalt klassikaline mosaiigimaterjal; suurtest läbipaistmatutest klaastahvlitest välja tahutud tillukesed kuubikud sokkel - (lad.k. socculus 'kingake') hoone alusmüüri maapealne osa; Rooma arhitektuuris samba või skulptuuri postamenditaoline alus spina (lad.k
2. SÕNASTA BAASMOTOORIKA KLASSIFIKATSIOON. Põhliiikumised – kõnd, jooks, hüppamine, maha Harkiste – iste, sirutatud jalad harkis Kõhuli – keha horisontaalses asendis, toetudes esipinnaga hüplemine jm; Asendid – seismine, istumine, lamamine, ripped, toengud jne; Liigutused – veeremine vastu maad Toeng kõhuli – kõhuli, kõverdatud käed õlgade juures, pihkudega vastu maad Selili – keha (maas), pöörded (püsti), painutused, kallutused, kõverdused; Vahendi käsitsemine – visked, heited,
Mõnikord kasutatakse ka ühehambalisi freese. Freesi lõikeosa valmistatakse süsiniktööriistaterasest, kiirlõiketerasest, kõvasulamist või mineraalkeraamilisest sulamist. Pinnad, servad ja teised elemendid. Freesi hammaste pindadel ja lõikeservadel on järgmised nimetused: Hamba esipind: - See on pind, mida mööda libiseb eralduv laast. Hamba tagapind: - See on pind, mis lõikeprotsessis on pööratud lõikepinna poole. Hamba selg:- See on pind, mis piirneb ühe hamba esipinnaga ja naaberhamba tagapinnaga. Ta võib olla tasapinnaline, murtud või kõverpinnaline. Otstasapind: - See on tasapind, mis on risti tema teljega. Telgtasapind:- See on tasapind, mis läbib freesi telge ja lõikeserva vaadeldavat punkti. Lõikeserv tekib hamba esi ja tagapinna lõikumisel. Pealõikeserv:- See on serv, mis teeb peamise lõiketöö. Silinderfreesidel võib pealõikeserv olla sirgjooneline, kallutatud silindri moodustaja suhtes või kruvijooneline.
teriku tagapind A selle elastset taastumist, põhjustades lõikeprotsessi seisukohast parasiitjõude teriku tagapinnal. 45. Kirjeldada laastutekketsoonis toimuvaid deformatsioone? 46. Mis tingimustel tekivad adhesiooni nähted? Kõrgete temperatuuride ja survete tõttu teriku kontaktpindadel kokkupuutuvad pinnad on kohati juveniilsed. Liikuv laast teriku esipinnal ja lõikepind tagapinnal "puhastavad" neid hapendite ja õhu molekulide adsorbtsiooni kiledest. Esipinnaga kokku puutuv laastu osa ei jõua kokkupuute aja jooksul oksüdeeruda. Tänu ülalloetletud tingimustele tekivad kokkupuutuvate pindade vahel üksikutes punktides adhesiooni nähted (erinevate materjalide molekulidevaheline haardumine), 47. Miks teadus teriklõikamisest põhineb kaasajal suures osas empiirikal? a)protsessi mõjutavate tegurite arv on suur b)mudeli väljundite väärtused ja muutumise suund sõltuvad sisendite varieerimispiirkonnast
hindamisel. Mõõdetakse kas ekspositsiooni, mis siis arvutuslikult muudetakse doosiks, või neeldunud doosi. Mõõdetud doosid registreeritakse ja neid võrreldakse sarnasel kiirgustööl varem saadud doosidega. 1. 1. Kiirgustöötajate individuaaldoose mõõdetakse termoluminestsents- dosimeetritega (TLD). See on rutiinne tegevus. 2. 2. Isikudosimeetrit tuleb kanda kaitseriietuse (tinapõlle) all vaagna kõrgusel selliselt, et dosimeter oleks esipinnaga langeva kiirgusvoo poole ja sellega võimalikult risti. Kui suurim kiiritus on silmadele ja kaela piirkonda tuleb kaitseriietuse peal kaelapiirkonnas kanda lisadosimeetrit. 3. 3. Isikudosimeetri mõõtmise sagedus sõltub kiirgustöö iseloomust. Eriti suure kiirgusriskiga (A-grupp) töötajatel, kelle aastane efektiivne kogukeha doos on või võib olla 6mSv, tuleb dosimeetreid mõõta üks kord kuus. 4. 4
annaabi.ee 
