Grillparzeri jne. lavatekste. Tema kõrgetasemeline ballaadilooming sisaldub kogus "Õnnevarjutus". 1681.a. ilmus Underi valikkogu "Mu süda laulab". Marie Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse: vene, saksa, esperanto, inglise, prantsuse, rootsi, soome ja itaalia. Marie Under suri 25.septembril 1980. aastal Stockholmis. MARIE UNDER (27. III 1883 25. IX 1980) Eesti luuletaja. Ta kuulus isiklikku tundeluulet viljelevasse "Siuru" rühmitusse ja saavutas luuletajamaine esikoguga "Sonetid" 1917. Under on eesti suuremaid lüürikuid. Tema tundeküllane ja sisendusjõuline looming kujutab elujanuselt armastust ja loodust. Hilisem, mõtisklevam luule juurdleb elu valguse ja varjupoole üle. Underile kujuneb keskseks avaralt mõistetud inimliku õnne probleem. Harras looduse ja selle põliste seaduspärasuste ees, mõistes igavest uuenemist sünnis ja surmas, kasvamises ja hääbumises, elab luuletaja sügavalt läbi inimese ja ühiskonna ebatäiuslikkuse, osatute
· 1913. a kohtus Marie Artur Adsoniga · 1924. a lahutas Marie Carl Hackerist ning abiellus Adsoniga MARIE UNDER KUI LUULETAJA · 14-aastaselt kirjutas Under oma esimesed luuletused (saksa keeles) · 20ndatel eluaastatel kirjutas Under realistlikke lühijutte, aga ta hävitas need ilma, et oleks kellelegi näidanud. · Tema esimene avaldatud luuletus ilmus 1904. aastal varjunime Mutti all "Postimehes". · Ta saavutas luuletajamaine esikoguga ,,Sonetid" (1917a) · Marie kuulus rühmitusse ,,Siuru" · ,,Siuru" liikmed olid August Gailit (asutaja), Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. · ,,Loomise rõõm see olgu meie ainus tõukejõud" Tuglas · Under ja Adson lahkusid ,,Siurust" · Under kuulus ka Tarapitasse · ,,Tarapita" liikmed Friedabert Tuglas(,,Tarapita" toimetaja), Albert Kivikas, Johannes
saavutusena oli ta lõpetanud kooli. Kõikide nende aastate jooksul oli ta siiski säilitanud oma kindlameelsuse. Juulius oli õnnelik. Tal õnnestus lõpuks saada ka direktori kohusetäitja amet ning see oli tema elu kõrghetk. Minister, külastades kooli, oli aga pettunud selles, mida ta nägi ja Juulius pidi tööpostilt lahkuma. Juulius oli nukker, ta oli ennast alati nooreks pidanud, aga lõpuks oli aeg siiski lahkuda. Juuliuse poeg Valeerius (Anna poeg) sai valmis oma esikoguga ,,Orhideed". Emmi ja Juulius olid väga uhked. Vastupidiselt Juuliusele saavutas Valeerius suurt tunnustust. Juulius ei mõistnud Valeeriuse luulet, kuid sellegi poolest hindas ta oma poja tööd väga kõrgelt. Juuliuse tervis hakkas järk järgult halvenema. Pärast pikki aastaid peale seda, kui ta oli maalt ära põgenenud, tundis ta soovi taas maakohta külastada ja näha oma lapsepõlvekodu. Maal käimine ja vanade mälestuste taasäratamine mõjust Juuliusele värskendavalt
annaabi.ee 
