materjali. 1879. aastal leidis koopasse kaasavõetud tütar María Justina koopamaalid. Sautuola kirjeldas oma töös "Breves apuntes sobre algunos objetos prehistóricos de la provincia de Santander" (Lühikesed märkmed mõnigatest eelajaloolistest objektidest Santanderi provintsis) koopamaale ning esitas argumente nende esiajaloolise päritolu kasuks. Enamik juhtivaid arheolooge pidas maale võltsinguks. Alles 1902. aastal tunnistati nende esiajaloolisust. Koobast ja koopamaale uurisid Émile Cartailhac, Henri Breuil ja Hugo Obermaier. Koopast on leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad nooremasse Solutré ajastusse ja vanemasse Madeleine'i ajastusse. 3. Koobas Koobas on kokku 270 m pikk. Peakoridori kõrgus varieerub 2 kuni 12 meetrini, laius 6 kuni 20 meetrini. Lagi on maapinnale väga lähedal: keskmine vahemaa laest maapinnani koopa kogu pikkuse ulatuses on ligikaudu 11 meetrit. Koobas on paleoliitilise asustuse ajast
1879. aastal leidis koopasse kaasavõetud tütar María Justina koopamaalid. Sautuola kirjeldas oma töös "Breves apuntes sobre algunos objetos prehistóricos de la provincia de Santander" ("Lühikesed märkmed mõningatest eelajaloolistest objektidest Santanderi provintsis") koopamaale ning esitas argumente nende esiaegse päritolu kasuks. Enamik juhtivaid arheolooge pidas maale võltsinguks. Alles 1902. aastal tunnistati nende esiajaloolisust. Koobast ja koopamaale uurisid Émile Cartailhac, Henri Breuil ja Hugo Obermaier. Koopast on leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad nooremasse Solutré kultuuri ja vanemasse Madeleine'i kultuuri. Koobas Koobas on kokku 270 m pikk. Peakoridori kõrgus varieerub 2 kuni 12 meetrini, laius 6 kuni 20 meetrini. Keskmine vahemaa laest maapinnani koopa kogu pikkuse ulatuses on ligikaudu 11 meetrit. Koobas on paleoliitilise asustuse
Esialgu ei usutud Altamira koopamaalide ehtsusesse, kuna arvati, et kiviaja inimene, kes tundis ainult primitiivseid tööriistu, ei saanud sihitult maalida kuskil koopas, ja veel niisugusel kunstilisel tasemel, mis ei jää alla tänapäeva omale. Kahtlust äratas ka see, et maalid olid väga hästi säilinud.Enamik juhtivaid arheolooge pidas maale võltsinguks. 20. saj algul leiti aga samasuguseid koopamaale ka mujalt. Alles 1902. aastal tunnistati nende esiajaloolisust. Koopast on leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad nooremasse Solutre ajastusse ja vanemasse Madeleine'i ajastusse. 2.4. Koopamaalid Koopakunsti avastamine oli üks arheoloogia suuri veelahkmeid 19. sajandi lõpus. Senimaani olid esiajaloo uurijad koondanud oma tähelepanu inimese füüsilisele arengule, eeldades, et tänapäeva inimesed erinevad oma ,,primitiivsetest" eellastest nagu öö ja päev.
annaabi.ee 
