Peenkeraamikat esindasid sageli nivendilised kausikesed, mis ilmselt olid kasutusel lauanõudena: nende põhi oli lame või veidi ümar. Nõude koostises esines peeneteralist liiva, pind oli sile. Ornamenti esines nõude ülaosas, kus see koosnes sälkudest, joontest, vahel ka siksakjoontest ja tordeeritud võru jäljenditest. Eesti kindlustatud asulate peenkeraamilistel nõudel olid vahel kõrvad: see oli üle-euroopaline mood, mis aga Eesti esiajaloolises keraamikas ei juurdunud. Jämekeraamika nõud olid ämbri- või tünnikujulised, paksuseinalised, rohmakama töötlusega. Need olid ka suuremad ja ilmselt kasutuses eeskätt majapidamisnõudena. Nõud olid sageli riibitud pinnaga või tekstiilijälgedega. Ornamendist esines vahel lohkusid nõu ülaosas või näpuotsavajutusi. Jämekeraamika koostises oli jämedamat purdu. See oli vajalik selleks, et muuta nõud vastupidavaks kuumutamisele, näiteks keetmisel. 3.4.ESEMELINE MATERJAL
” (Onasch, Schnieper 2003: 28) Rist. Kristluse üks kesksemaid sümboleid – rist – on samuti väga pika ajalooga kujutis: “Ristilöömine oli antiikmaailmas kõige häbiväärsem surmanuhtluse vorm. Kristluses sai rist võidu märgiks, Kristuse surnust ülestõusmise sümboliks.” (Onasch, Schnieper 2003: 25) “Risti ajalugu jaguneb selgepiiriliselt kaheks: tähendus enne ja pärast Kristuse ristisurma Kolgatal. Kuigi rist oli tavaliseks märgiks nii nii Muinas- Idas kui esiajaloolises Ameerikas, õpiti seda kohutava hukkamisviisi tunnusena tundma pärast seda, kui pärslased hakkasid hukatavaid risti lööma. Risti mõistetakse käemärgina või seostatakse piltide ja amulettidega, mis tõrjuvad kurja ja kaitsevad musta maagia eest. Sellisena tunti [ristimärki] ka juutide juures.” (Onasch, Schnieper 2003: 26) Risti neli haru viitavad neljale ilmakaarele, teadmise neljale teele. Risti keskpunkt sümboliseeris vaimsuse lähtepunkti, nelja “tee” keskelt algab kogu
Peenkeraamikat esindasid sageli nivendilised kausikesed, mis ilmselt olid kasutusel lauanõudena: nende põhi oli lame või veidi ümar. Nõude koostises esines peeneteralist liiva, pind oli sile. Ornamenti esines nõude ülaosas, kus see koosnes sälkudest, joontest, vahel ka siksakjoontest ja tordeeritud võru jäljenditest. Eesti kindlustatud asulate peenkeraamilistel nõudel olid vahel kõrvad: see oli üle-euroopaline mood, mis aga Eesti esiajaloolises keraamikas ei juurdunud. Jämekeraamika nõud olid ämbri- või tünnikujulised, paksuseinalised, rohmakama töötlusega. Need olid ka suuremad ja ilmselt kasutuses eeskätt majapidamisnõudena. Nõud olid sageli riibitud pinnaga või tekstiilijälgedega. Ornamendist esines vahel lohkusid nõu ülaosas või näpuotsavajutusi. Jämekeraamika koostises oli jämedamat purdu. See oli vajalik selleks, et muuta nõud vastupidavaks kuumutamisele, näiteks keetmisel.
annaabi.ee 
