Elusrakkude värvimine kasutatakse, kui tahetakse vaadelda bakterite tõelist kuju, mõõtmeid või vaadelda kasvu ja pooldumist. Kasutatakse indiferentseid värve (metüülsinine) Fikseeritud rakkudest: Laialiaetud tilk ehk äigepreparaat suspensioon või isetehtud suspensioon (tahke + lahus) viiakse esemeklaasile ning aetakse laiali. Kuum fikseerimine vajalik selleks, et mikroobirakud kleepuksid tugevasti esemeklaasile. Selleks tuleb tõmmata esemeklaasi kolm korda üle leegi nii, et preparaadipool ülevalpool. Kuumutamine kordaläinud kui esemeklaas kergelt kõrvetab nahka. Keemiline fikseerimine lihtsaim fikseerimine alkoholiga. 2. Miks on vajalik bakterikultuurist valmistatud preparaadi fikseerimine? Selleks, et mikroobirakud kleepuks tugevasti meie esemeklaasikülge, et hiljem värvides ning värvi mahapestes, ei peseks maha ka rakke. 3. Millised fikseerimise viise kasutatakse? Millised on nende meetodite
ning eoskandjaid, püüdes viimaseid mitte vigastada. Suspensioon kaetakse õhumulle vältides katteklaasiga. Vedelsöötmetest pärinevate preparaatide uurimisel pole vaja lahjendusvett lisada. Biomassi sisaldav vedelikutilk kaetakse ettevaatlikult, õhumulle vältides, katteklaasiga. NB! Preparaate tuleb mikroskopeerida võimalikult kohe, kuna vedelik kuivab kiiresti. Ripptilk Kasutatakse spetsiaalseid süvendiga esemeklaase. Katteklaasile kantakse tilgake rakususpensiooni. Esemeklaasi süvend kaetakse katteklaasiga, püüdes uuritavat vedelikutilka mitte vigastada - tilk peab jääma süvendi sees katteklaasi külge rippuma. Preparaadid surmatud mikroorganismidest Rakkude kuju, asetuse, ehituse jm parameetrite kindlakstegemiseks uuritakse põhiliselt surnud mikroorganisme. Äigepreparaadi valmistamine Hästipuhastatud, rasvavabale esemeklaasile tehakse 1 - 5 preparaati. Põletileegis kuumutatud
Seentel on seega kahesuguse ülesandega spoore: paljunemiseks ja elu säilitamiseks ebasoodsates tingimustes. Hallitusseente paljunemine on põhiline tunnus, mille alusel nad jaotatakse gruppidesse. Kui eoseid pole veel tekkinud, pole ainult mütseeli järgi hallitusseeni võimalik määrata. Parem on uurida hallitusseene noort kultuuri kuni eosed pole veel pudenenud. Mikroskopeerimiseks võetakse ettevaatlikult külviaasaga materjali hallituskoloonia pinnalt, pannakse esemeklaasi asetatud veetilka, kaetakse katteklaasiga ning vaadatakse kuiv või immersioonsüsteemil suurte suurendustega. Eoste loomulik asend mikroskoopimisel on rikutud, kuid tavaliselt õnnestub preparaadis leida kohti, kus on näha koniidikandja ehitus, koniidi kuju jms. Tuntumateks hallitusseenteks on Aspergillus`e ja Penicillium`i perekonda kuuluvad liigid, kes kuuluvad kottseente hõimkonda. Aspergillusè liigid paljunevad mittesuguliselt koniididega. Nendel on vaheseintega
27 Uurimiseks kasutatakse veel operatsioonil võetud koe- ja organitükikesi ning lümfisõlmi, mitmesuguseid sekreete (ninast, kõrvast, tupest jt.). Kahtlusel sooletuberkuloosile, mükobakteriaalsele enteriidile AIDSi korral on uuritavaks materjaliks roe. Samastamine ALGMATERJALI MIKROSKOOPILINE UURIMINE. Rögast ja mädast valmistatakse tavaliselt äigepre- paraadid, hõõrudes väikese tükikese uuritavat materjali kahe esemeklaasi vahel laiali. Väga vähe tuberkuloositekitajaid sisaldavad materjalid (liigese- ja seroosõõnte punktaat, ajuvedelik, uriin) tuleb enne preparaadi valmistamist tihendada. Selleks kasutatakse kõige sagedamini vedela või veeldatud (homogeniseeritud) materjali tsentrifuugimist. Viskoossete materjalide (röga, mäda) veeldamiseks kasutatakse tsüsteiini, sputolüsiini, proteolüütilisi ensüüme ning NaOH ja H2SO4 madala kontsentratsiooniga lahuseid.
annaabi.ee 
