Küünte ja hammaste sattumine vaenulike jõudude kätte seab omaniku hädaohtu. Samuti oli usk habemesse ja juustesse, elundihingeks peeti. Silma kaudu pääseb hing likuta ümbritsevasse maailma pilguna. Suu samuti sisse- ja valjaminekul hingega seotud. 3. Laip. Surnud suunduvad teiste, vb kurjade meelte valla, seepärast on loodud erinevaid tõrjendusi surma puhul, surma kardeti. Inimene on elanud seni, kuni säilib midagi temast, nt luud vms. Laiba jõud kandub ka temaga kokkupuutunud esemeisse ja mulda. Laibad elavad edasi, luud hoigavad. Ürginimlik on olnud laiba elusõilitamisinstinkt. Põletamisega puhastati laip kurjusest ja nõnda sälivat laip kauem. Laiba matmise koht on püha paik, tavaliselt hiis, kivivared. Kuni ulatub laiba lehk, sinnamaani ulatub ka toone jõud (mädaneva laiba lehk - toon). 4. Vari. Elujõu asupaigaks on vari. Varjupaik ehk pelgupika minek tähendas kellegi kaitse alla minemist, puutumatust. Varjupuud ehk varjusalud, tegelikult siis ka muistsed
säilib midagi konkreetset tema kehast, näit. luud, või kasvõi mingi mälestuski temast. Usutakse, et kuni püsib keha või selle üksikosad ja elundid, seni püsib ka nende hingejõud, kuigi alistunult kehasse tunginud võõrjõududele. Seepärast on laibal suur tähtsus nõidumisvahendina: elavad püüavad rakendada seal kätkevaid jõude oma huvides. Näit. kui surnuluuga hõõruda kätel kasvavat käsna, soolatüügast kaob see ära. Laiba jõud kandub üle ka temaga kokkupuutunud esemeisse ja mulda. Näiteks matusepaigast leitud kirstu naeltest tehtud västraga saab palju kala. Kui aga keegi jääb matmata, siis hakkavad tema luud oigama. Sellised luud tuleb korralikult maha matta, siis oigamine lakkab. Laipade mumifitseerimist ei tunta, küll aga algselt põletatakse surnuid, et vabastada laip neist vaenulikest võõrjõududest, kes põhjustavad surma. Surnutepõlemise järel levib laibamatus. Erilise tähtsuse evib koht, kuhu laip või tuhk maetakse
Ta samastab end meelsasti vanematega. Teda huvitavad vanemate tegevus, nende hoiakud ja hinnangud. Laps imeb endasse kodu atmosfääri, austab vanemate poolt tehtut ja püüab vanemaid jäljendada. Inimkonna kultuuripärand ei püsi lihtsalt niisama. Pärandit tuleb osata hinnata ja armastada, selle eest hoolt kanda. Pilt seinal räägib lapsele vanemate huvist kunsti vastu, vanaema heegeldatud laudlina või vanaisa tehtud tool on samuti kultuuri kandjad. Kui ema ja isa neisse esemeisse lugupidavalt suhtuvad, õpib ka laps neid armastama ja austama. Arhitektuuril on meile möödunud aegadest palju jutustada. Kui me oma kodukoha arhitektuuri armastame, siis õpib seda nägema ja armastama ka meie laps. Kui ema loeb luuletust, jagab ta vaimustust lapsega. Laps ei pruugi esialgu mõista kõikide sõnade tähendust, aga ta naudib luuletuse rütmi. Ema saab kultuuripärandit edasi anda ise sellest lugu pidades, sest leegi süütamiseks peab ise põlema
annaabi.ee 
