Okra Foto: Wikipedia Viliköögiviljade hulka arvatava troopilise päritoluga soojanõudliku okra kasvatamine meie kliimas võib kõne alla tulla vaid köetavas kasvuhoones. Nimi ja ajalugu. Okra, ehk botaanilise nimega söödav muskushibisk (Abelmoscus esculentus, sün Hibiscus esculentus) kuulub kassinaeriliste sugukonda. Mõnedes maades (näiteks Bulgaarias, Kreekas, Venemaal) tuntakse ka baamia, mõnedes (Prantsusmaal, Hispaanias, Madalmaades) gombo nime all. On üks vanemaid köögivilju, mille jäljed toiduks tarvitamise kohta Egiptuses ulatuvad II aastatuhandesse eKr. Pärinevat arvatakse olevat Ida-Aafrika kiltmaalt. Egiptuses ja Etioopias kasvab see metsikult praegusel ajalgi. Tänapäeval on okra laialt levinud ja armastatud köögivili
Lühiülevaade liigimääratlusest eesti rohelistel konnadel Rohelisi konni on Eestis kolm liiki. Järvekonn (Rana ridibunda), tiigikonn (Rana lessonae) ja veekonn - kahe eelmise fertiilne hübriid(Rana esculenta või Pelophylax kl. esculentus). Välimuselt on kõik kolm konnaliiki ülimalt sarnased, suisa nii sarnased, et asjatundmatu inimene liigitaks need kolm üheks ja samaks liigiks. Kolme konnaliigi uurimisel, kasutades kolloidosakeste uurimist elektriväljas on avastatud, et kaks vanemliiki on geneetiliselt siiski erinevad ning ühtlasi tõestas mikroelektroforees, et veekonna puhul on tegemist tiigikonna ja järvekonna hübriidiga. Jääaja jooksu arenesl tiigikonna ja järvekonna ühisest eellasest kaks eraldiseisvat
700 liiki. Selle sugukonna tõenäoliseks tekkekeskmeks loetakse idapoolkera. Nüüdisajal on nad levinud üle kogu maailma. Kuna kolmandik maailma kahepaiksetest on väljasuremisohus, siis on ka Eestis kõik kahepaiksed kaitse all. Materjal Uuritavad liigid: Käesolevas töös on käsitletud 5 Eestis ja Venemaal elavat konlast- järvekonn (Rana ridibunda), rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (Rana temporaria), tiigikonn (Rana lessonae) ja veekonn (Rana esculenta või Pelophylax kl. esculentus). Venemaal elavad veel lisaks siberikonn (Rana amurensis), väikeaasia konn (Rana macrocnemis), kaukaasia konn (Rana camerani), väle konn (Rana dalmatina) ja idakonn (Rana semiplicata). Levikuandmed pärinevad raamatust ,,Loomade elu- kahepaiksed ja roomajad" (6), ,,Euroopa kahepaiksed ja roomajad" (3) ja ,,Kahepaiksed e. amfiibid" (7) Tulemused ja arutelu Järvekonn- Järvekonn on levinud suures osas Euroopast, Venemaast ja Kesk-Aasiast.
vohamise piirajaks Kahepaiksed – indikaatorliigid Eesti kahepaiksete liiginimekiri: Tähnikvesilik (Triturus/Lissotriton vulgaris) Harivesilik (Triturus cristatus) Harilik kärnkonn (Bufo bufo) Kõre e. juttselg-kärnkonn (Bufo/Epidalea calamita) Rohekärnkonn (Bufo/Epidalea viridis) Mudakonn (Pelobates fuscus) Rohukonn (Rana temporaria) Rabakonn (Rana arvalis) Tiigikonn (Rana/ Pelophylax lessonae) Veekonn (Rana kl. esculenta/ Pelophylax esculentus) Järvekonn (Rana ridibunda/ Pelophylax ridibundus) Sabakonnalised – vesilikud: Vesilikud on veekogudes sigimisajal. Nad ei häälitse. Pärast sigimise lõppu toituvad ja talvituvad maismaal. Emasloomad mässivad munad taimelehtedesse. Isastel on pulmarüü – seljale kasvab hari ning keha muutub kirevamaks. Tähnikvesilik on levinud üle kogu Eesti. Harivesilikku leidub Lõuna- ja Kagu-Eestis ning Järva- ja Virumaal
annaabi.ee 
