heleoranzi soovitatakse kasutada väikeste laste ümbruses, kui päikeselisuse tunnet vahendavaid värve. Oranz on väga populaarne ka vanurite elukeskkonnas, kas siis puitpindadena või teiste lisanditena. Laevärvina mõjub oranz valgega segatult kaitsevana, katvana ja puhta punakasoranzina agressiivsena. Seinavärvina on oranz hea katvusega ja määrdumise suhtes vähem tundlik kui kollane ning samas temperatuurilt vähem hõõguv kui punane. Põrandavärvina tunnetatakse seda värvi aga erutavast kuni ärritavani. Kõige levinumad kohad, kus oranzi kasutatakse, on nt. Lõbustuspargid, mängumaad ja kiirsööklad. Peale sisekujunduse kasutatakse oranzi tihti ka reklaaminduses, kuna see värv on hästi silmatorkav ja kutsub üles tähelepanelikkusele. Seetõttu kasutatakse teda ka väga palju signaalvärvusena. Näiteks tööstuses tähistatakse oranziga liikuivad masinaosi, liikluses aga on oranzid teetööliste vestid.
Ta arvas, et Berenike hammastes on olemas peidus ka mõte. Järgmisel päeval ärkas ta oma unelusest sel hetkel kui kostis hädakarje ja millele järgnesid erutunud hääled. Ta tõusis oma toolilt ja läks eestuppa, kus ütles talle toatüdruk, et Berenike oli tol ööl surnud langetõvehoo kätte ning nad kavatsevad ta mulda sängitada öö saabudes. Mingi aeg hiljem leidis Egaeus end taas istumas raamatukogus, kus ta oleks jutkui ärganud ühest segasest ja erutavast unenäost. Ta teadis, et enne päikeseloojangut oli maetud Berenike, kuid mis vahepeal toimund oli ei olnud tal halli aimugi. Kuid teda valdas õudus. Egaeus teadis, et ta oli midagi teinud aga mida? Tema lähedal asus üks karp , mis kuulus perekonna arstile, kuid ta kartis seda kasti meeletult. Järsult astus sisse teener, kes rääkis Egaeusele et Berenike haud oli rüvetatud, ning too ikka veel elas. Ja näitas Egaeusele et
andsid tunnistust nõukogude elukorralduse vigasusest. Karusood erutasid sotsiaalsed probleemid, mida kaasaegne draama paraku kajastas nõrgalt. Seetõttu asus ta näitlejatega ise tekste koostama. Sündis Eestis ainulaadne sots teater, mille eesmärk oli uurida mingit eluvaldkonda, välja selgitada valupunktid ja pingekolded ning teatri kaudu sots probleeme võimendada. See teater ei alga mitte tekstist vaid lavastajat erutavast probleemist. Lähtealuselt on K teater dokumentaalne: tekste koostatakse mingite dokumentide ja andmete baasil. Üks esimesi selles laadis lavastusi oli ,,Olen 13-aastane". Aluseks võeti 500 Tallinna kooliõpilase kirjandit, õpikud ja tollee aegased raadioprogrammid. Neist pandi kokki pilt tüüpilisest koolielust, probleemidest. Lavastus kujutas 1 tavalist koolipäeva 3me VII klassi poisi elust. Värvikaid õpetajaid mängis aimult 1 näitleja
Teda erutasid sotsiaalsed probleemid, mida kaasaegne draama kajastas nõrgalt. Näitlejate abiga hakkas ta ise tekste koostama. Tema sotsioloogilise teatri eesmärk oli uurida mingit eluvaldkonda, välja selgitada valupunktid ja pingekolded ning sotsiaalseid probleeme teatri kaudu võimendada. Tema arvamus: sotsioloogiline teater peaks püüdma avastada tegelikkuses probleeme, millel lahendust ei pruugigi veel näha olla. See teater ei alga mitte tekstist, vaid lavastajat erutavast probleemist. Tekstid valmivad rööbiti lavastustega ning näitlejate osavõtul st rühmatöö põhimõttel. Tema teater on dokumentaalne: tekste koostades kasutatakse dokumente ja andmeid, ka sotsioloogilisi meetodeid (küsitlused, ankeedid, eluloointervjuud). ,,Olen 13-aastane", ,,Meie elulood", ,,Aruanne", jne. ,,Küüdipoisid" 1999. Esitas nende eestlaste mälestusi, kes olid sunnitud 1949. aasta märtsiküüditamise aktsioonis abiks olema. Struktuur lihtne: vaheldusid monoloogid ja
Tom ajas end siiski neljapäeval juba jalule, käis reedel linnas ja oli laupäeval peaaegu niisama terve nagu enne, kuid Becky ei lahkunud oma toast enne pühapäeva ja nägi ka siis välja, nagu oleks ta raske haiguse läbi teinud. Tom kuulis Hucki haigusest ja läks teda reedel vaatama, kuid teda ei lastud haigetuppa, samuti mitte laupäeval ja pühapäeval. Esmaspäevast peale võis ta iga päev haige juures käia, kuid teda hoiatati, et ta ei kõneleks oma juhtumusest ega üldse millestki erutavast. Lesk Douglas oli juures, et näha, kas ta sõna kuulab. Kodus kuulis Tom Cardiffi künka sündmusest, samuti, et kaltsudes mehe laip oli lõpuks leitud jõest parve peatuskoha läheduses; arvatavasti oli ta põgenemiskatse juures uppunud. Umbes paar nädalat pärast koopast pääsemist läks Tom jälle Hucki vaatama, kes nüüd oli juba küllalt tugev, et erutavat juttu kuulda, ja Tomil oli talle pajatada midagi, mis pidi teda huvitama.
annaabi.ee 
