(monograafiad "Ado Grenzsteini lahkumine", 1926; "Juhan Liiv", 1927 ja "Eesti Kirjameeste Selts", 1932). Kirjanik alustas naturalistlike ja realistlike külaeluaineliste ja revolutsiooniteemast kantud töödega ning suundus seejärel uusromantismi väljendusvõimaluste juurde, mis eeldab reaalse ja kujutusliku ühendamist. Uusromantismi tulek Tuglase loomingusse muutis ta teoste esituslaadi tunderõhuliseks. Üha rohkem keskendus ta tegelaste hingeelu jälgimisele ja eritlemisele. Taotluseks sai teostuse täiuslikkus: novellide sõnastus lähenes sageli luulekeelele, sisu iseloomustas detailirikkus, ülesehitust väljapeetus, tegelasi keerukas hingeelu. Ta seadis endale eesmärgi luua müüte: Tuglase novelliloomingu kandvama osa moodustavad viis novellikogu: "Liivakell" (1913), "Õhtu taevas" (1913), "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925). Millised on Tuglase novellistika põhiteemad?
Autor näitab neis külarahva armetust ja vaimuvaesust, mis väljendub mõttetutes ja kurb-koomilistes riidudes ning nürimeelses alalhoidlikkuses. Nooreestlaste otsiv vaim avaldus ka rühmitusele lähedal seisva Tammsaare loomingus. Jutustustes "Pikad sammud" (1908), "Noored hinged" (1909) ja "Üle piiri" (1910) on kirjanik loobunud tavapärasest süzeest ja miljööst ning keskendunud haritlasnoorte hingeelu keerdkäikude ja -sõlmede eritlemisele. Tema loomelaadi iseloomustab seejuures impressionism. 1922. aastal jõudis Tammsaare esimese suurteoseni. Romaan "Kõrboja peremees" märkis uut taset eesti realistliku kirjanduse arengus. Kui kirjaniku varasemates teostes olid esile tõstetud teatud eluküljed, autor vaatles kas ühiskondlikke nähtusi või keskendus tegelaste psühholoogiale, siis "Kõrboja peremehes" esitatud elukäsitlus on terviklik.
üksainus" (1902) ning "Vanad ja noored" (1903). Autor näitab neis külarahva armetust ja vaimuvaesust, mis väljendub mõttetutes ja kurb-koomilistes riidudes ning nürimeelses alalhoidlikkuses. Nooreestlaste otsiv vaim avaldus ka rühmitusele lähedal seisva Tammsaare loomingus. Jutustustes "Pikad sammud" (1908), "Noored hinged" (1909) ja "Üle piiri" (1910) on kirjanik loobunud tavapärasest süzeest ja miljööst ning keskendunud haritlasnoorte hingeelu keerdkäikude ja -sõlmede eritlemisele. Tema loomelaadi iseloomustab seejuures impressionism. 1922. aastal jõudis Tammsaare esimese suurteoseni. Romaan "Kõrboja peremees" märkis uut taset eesti realistliku kirjanduse arengus. Kui kirjaniku varasemates teostes olid esile tõstetud teatud eluküljed, autor vaatles kas ühiskondlikke nähtusi või keskendus tegelaste psühholoogiale, siis "Kõrboja peremehes" esitatud elukäsitlus on terviklik.
annaabi.ee 
