Järgnenud õppeajal kreiskoolis osutas nooruk tähelepanuväärivalt andekust, paistes eriti silma oma kirjandite, joonistusande ning musikaalsusega. Selle kõrvalt tegeles ta ka agaralt spordiga käis matkamas, uisutamas ning harrastas jalgrattasõitu ja oli samuti innukas maletaja. Noorena ilmusid trükis tema mõningad kirjanduslikud tõlkekatsetused, näiteks ,,Üks leht vanapagana tähtraamatust" ajakirjas ,,Meelelahutaja", eriraamatuna ,,Röövel ja mõisnik ehk kaks vaenlast". Need on küll ainult kujunematu nooruki üksikud suleharjutused, millest oleks asjatu otsida mingisuguseid ideelis kunstilisi väärtusi, kuid dokumenteerivad ometi Bornhöhe varast kiindumust kirjanduslikku tegevusse. Lõpetanud 1877.aasta viieteistkümneaastasena auhinnaga kreiskooli, leidis Bornhöhe esialgu lühemaks teenistust maamõõtja joonestussaalis, katsetas seejärel joonistuste valmistamisega arhitektidele ja ajalehtedele
oludest enne II maailmasõda, lisaks loomulikult kodumaalt põgenemisest, argipäevast asukohamaal ja piiblitemaatikast. Ei tulnud kõne allagi, et näiteks Rootsis elav Karl Ristikivi avaldanuks oma romaani Hingede öö 1953. aastal Tallinnas. Muidugi jõudis see teos nagu teisedki mõne aja pärast üksikeksemplaridena Eestisse, kus teda kultuuriringkondades käest kätte laenates loeti. Kui 1960. aastate teisel poolel ja 1970. aastate algul lasti Eestis ajalehe järjejutu või eriraamatuna ilmuda mõningaid väljavõtteid pagulasproosast, siis olid need enne sõda tuntuks saanud autorite keskmiselt kõrvaliste tööde ümbertrükid, milles ei väljendunud pagulaskirjanduse esteetiline ja eetiline põhipinge. Need olid enamasti varustatud saatesõnaga, kus oli näpuga ära näidatud, et see siin on pagulaskirjandus, meie omakeelne võõras. Erandina ilmus 1971. aastal Rootsis elava Elmar
aastal, kui autor oli 36-aastane. Shaw kirjutas selle ühe tuttava lavastaja õhutusel, kes talle kurtis oma repertuaariraskusi. Esietendus möödus tormiliselt teatrikülastajad vilistasid ja aplodeerisid, ajalehtedes ilmus hulgana üksteisele vastukäivaid retsensioone. Shaw järgmiseks näidendiks oli "Mrs. Warreni elukutse". Neid kahte tööd nimetas Shaw ise "ebameeldivaiks näidendeiks", millise pealkirja all need ilmusid eriraamatuna. Mõlemad puudutasid Inglise ühiskondlikku elu. "Meeldivate" näidendite alla kuuluvad sõjavastane komöödia "Inimene ja relvad", psühholoogiline draama "Candida", komöödia "Ei või iial teada" ning sõjavastane näidend "Saatuse soosik". 1901. aastal ilmus Shaw "kolm näidendit puritaanlastele", milles autor ründab puritaanlaste sallimatust ja usufanatismi. Kõige suurema lavalise populaarsuse võitis neist "Saatana õpilane". 1902
(süd. Ritter) --Eduard Vilde ema vanem õe. Jägnenud õpeajal kreiskoolis osutas nooruk täelepanuvä arivat andekust, paistes eriti silma oma kirjandite, joonistusande ning musikaalsusega. Selle kõval tegeles ta agaralt spordiga --matkas, uisutas, harrastas paadisõtu ja oli innukas maletaja. Kreiskooliajast päinevad ka Bornhöe esimesed pooltõkelised ilukirjanduslikud katsetused, millest mõingad 1878. a. trüis ilmusid («Üs leht vanapagana tätraamatust» ajakirjas «Meelejahutaja», eriraamatuna «Rö ovel ja mõsnik ehk Kaks vaenlast»). Need on kül ainult kujunemata nooruki suleharjutused, millest oleks asjatu otsida erilisi ideelis-kunstilisi vä artusi, kuid nad nätavad ometi Bornhöe varast kiindumust kirjanduslikku tegevusse. Ka Eduard Vilde on oma kooliajal Brunbergide juures elades saanud vanemalt nõlt ergutust kirjanduslikeks harrastusteks. Lõetanud 1877. a. (viieteistküneaastasena) auhinnaga kreiskooli, leidis Bornhöe
annaabi.ee 
