Erinevus ei rikasta? (0)

Planeet Maa on viimaste sajandite jooksul pisenenud tunduvalt. See ei avaldu mitte sõna otseses tähenduses, vaid pigem ettekujutuses. Kiired transpordivahendid , suurenenud elatustase ja vabameelsem maailm on toonud rahvaid üksteisele lähemale kui kunagi varem. See on rikastav kogemus, ent ruumi jääb ka vääritimõistmiseks. Tihtilugu on arutatud, kas taoline nähtus on kasulik või mitte. Ühtset vastust on raske leida.
Kõikide kultuuride ajalugu ilmestavad suuremad või väiksemad sõjad. Kodusõjad moodustavad nendest väikese osa, enamasti on eesmärk mõne teise rahva anastamine ja selle üle kontrolli saamine. Tavaliselt peetakse seejuures silmas, et allutatud maa elanikkond sulanduks domineerivama sisse ja seeläbi sellest lahutamatuks muutuks. Mida ei ole aga sõjad suutnud, võivad lõpule viia hoopis järkjärgulisemad protsessid. Ühiskonna areng ja selle tahkude üha mitmekülgsemaks muutumine on paljud riigid viinud olukorrani, kus töökätest on puudus ning selle lahendamiseks ollakse sunnitud neid sisse tooma teistest riikidest. Eelnevalt ühtse taustaga inimesed on hakanud teiste kultuuridega segunema ja seniseid piire hägustama.
Taoline kooselu on kõige edukamalt kulgenud maades, kus on juba sajandeid elanud ühe või teise kultuuri esindajaid. Lühikese ajaga on aga ka kunagised rahvusriigid, nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Soome muutunud tõelisteks rahvaste paabeliks ning ei ole ime, et üha häälekamalt õigusi nõudvad sissetulijad kohalike halvakspanu teenivad. Kui suurriikide puhul ei ohusta taoline immigratsioon algse rahva püsimajäämist, siis väikeriikide puhul muutub see küsimus aina sagedasemaks. Eestlasi oma miljonilise hingearvuga on peetud kokkuhoidvaks, kuid samas on meid kritiseeritud sallimatuses ja suutmatuses leppida vähemusrahvuste nõuetega. Kuigi see ei pruugi kõigile meeldida, on see võimaldanud meie rahvaarvu kahanemist aeglustada.
Mis sallimatust põhjustab, on stereotüübid ja kultuuride erinevus. On üldiselt teada, et eestlased on kinnised ja visad hoogu sisse saama. See viib meid nii mõnigi kord konflikti venelaste ja muude slaavlastega, kuna nemad on loomult temperamentsemad. Sageli tabame end mõttelt ka telereportaaže vaadates – osad kultuurid on palju kuumaverelisemad ning täname õnne, et meie elukeskkond rahulik on. Kedagi takistada riiki sisenemast tema kasvatuse tõttu on väär, ent kas Eesti ja tema elanikud oleksid valmis vastu võtma tuhandeid sõjapõgenikke Mustalt Mandrilt või tooma sisse tööjõudu Aasiast? Taoline käitumine paneks eestlased ruttu ebasoodsasse positsiooni, kuna tööturg külvataks sissetulnutega üle ja elimineeriks vajaduse palgatõusuks.
21. sajandi inimesed on liikuvad. Sageli otsitakse paremat elupaika ja tutvutakse teiste ühiskondade ja nende inimestega. Välismaalasi võime leida igast riigist ja nad muudavad kohaliku elu värvikirevamaks. Kuid igal heal asjal on piir ning suured immigratsioonivoolud lõppevad sageli lahkhelidega. Seetõttu on loomulik, et väikerahvad võivad esialgu tunduda mittesallivad ja kinnised. Kuid see on ainult püüd säilitada oma unikaalsus .